Читать книгу Kõnni. Üks samm korraga - Эрлинг Кагге - Страница 7

Kõndimine annab vabadustunde. See on „kiiremini, kõrgemale, jõulisemalt” suhtumise vastand. Kui ma kõnnin, liigub kõik aeglasemalt, maailm paistab mahedam ja viivuks ei ela ma argitoimetuste, näiteks kodu koristamise, koosolekute ja käsikirjade lugemise kaudu. Käimine on vabatsoon. Kolmekümne minuti või paari tunni jooksul ei loe mulle kolleegide ja tuttavate seisukohad, ootused ega tujud. Võin tunda, et olen oma elu keskpunkt, ja end kohe seejärel unustada.

Üldiselt peetakse ajavõiduks, kui kuhugi jõudmiseks kulub nelja või kaheksa tunni asemel kaks. Jah, matemaatiliselt näib see paika pidavat, aga minu kogemuste põhjal on vastupidi: aeg möödub nagu lennates, kui ma lisan kiirust. Minu kiirus ja aeg kiirendavad paralleelselt. Tund kestaks justkui vähem kui astronoomiline tund. Kui ma end tagant kiirustan, ei pane ma peaaegu mitte midagi tähele.

Kui sõita autoga mäe poole ja lasta mööda tuhiseda väikestel järvedel, ojadel, kividel, samblal ja puudel, jääb elu lühemaks. Siis ei saa tajuda tuult, lõhnu, ilma ega muutuvat valgust. Jalad ei hakka valutama. Kõik sulab ühte.

Tempo kasvades ei ahene ainult aeg, vaid ka ruumitunnetus. Korraga oledki mäejalamil. Kauguseelamus kaob. Kohale jõudes arvad, et oled saanud osa väga paljust. Ma kahtlen selles.

Kui sa sama teed kõnniksid, kulutaksid poole tunni asemel terve päeva, hingaksid rahulikumalt, kuulataksid ja tajuksid jalgade all maapinda, siis oleks päev hoopis teistsugune. Mägi kasvaks järk-järgult ja tekiks tunne, et ümbrus avardub.

Ümbritsevaga tutvumine nõuab aega. See on nagu sõpruse ülesehitamine. Kauguses paistvast mäest, mis sinu lähenedes pikkamööda muutub, saab juba enne su päralejõudmist sõber. Sinu silmad, kõrvad, nina, õlad, kõht ja jalad kõnetavad mäge ja mägi vastab. Aeg venib minutitest ja tundidest olenemata pikemaks.

Siin peitubki kõigi käijate ühine saladus: kui kõndida, kestab elu kauem. Käimine venitab hetked pikemaks.