Читать книгу Kõnni. Üks samm korraga - Эрлинг Кагге - Страница 5

Ma ei tea, mitu korda ma olen matkamas käinud.

Olen kõndinud lühikesi maid, olen kõndinud pikki maid. Olen kõndinud linnadest ära ja linnadesse sisse. Olen kõndinud öösel ja päeval, kallima juurest ja sõprade juurde. Olen kõndinud metsades ja mägedes, üle lumiste kiltmaade ja läbi inimtekkeliste tühermaade. Olen kõndinud ja igavlenud, olen kõndinud, et taltsutada rahutust. Olen kõndinud valus ja olen kõndinud õnnes. Aga ükskõik kuhu või miks, olen ma ikka aina kõndinud ja kõndinud. Olen kõndinud sõna otseses mõttes maailma lõppu.

Iga matk on isesugune, aga kui ma vaatan tagasi, avastan kõndimise ühisjoone: sisemise vaikuse. Kõndimine ja vaikus kuuluvad kokku. Vaikus on abstraktne, kõndimine konkreetne.

Enne kui ma sain lapsed, kodu ja töökoha, ei tundnud ma huvi, miks kõndimine on nii tähtis. Aga lapsed tahtsid vastust: miks me peame kõndima, kui sõites saab kiiremini? Ka täiskasvanud, kellega ma rääkisin, uurisid sedasama: mis mõtet on liikuda paigast paika aeglaselt?

Seni olen katsetanud selgituseks käibetõde, mis on nagu nipsti varnast võtta ja seega kõndimise, aeglase tegevuse olemuslik vastand: ütlesin põhjenduseks, et see, kes kõnnib, elab kauem. Mälu paraneb. Vererõhk alaneb. Haigused ei tiku kallale. Aga iga kord, kui ma seda ütlesin, teadsin, et see on vaid poolik tõde. Kõndimine on mõistagi hoopis enamat kui tervislike omaduste loetelu vitamiinireklaamis. Mis on siis ülejäänud tõde?

Miks me kõnnime? Kust me tuleme ja kuhu läheme?

Usun, et kõik vastavad isemoodi. Kuigi sina ja mina käime kõrvuti, on meie kõndimiselamus erinev.

Kui olen pannud jalad kinni ja lasknud mõtted uitama, olen ühes asjas kindel: ühe jala teise ette asetamine on üks tähtsamaid asju, mida me teeme.

Hakkame siis astuma.