Читать книгу Kõnni. Üks samm korraga - Эрлинг Кагге - Страница 3

Ühel päeval ei saanud mu vanaema enam kõndida.

Sel päeval ta suri. Füüsiliselt elas ta veel mõnd aega, ent ka uued põlveliigesed, mis vanade asemele olid opereeritud, olid kulunud ega suutnud enam keha kanda. Voodis lamades kadus ka lihastest jõud. Seedimine läks korrast ära. Süda lõi aeglasemalt ja pulss muutus ebaühtlaseks. Kopsud tarbisid üha vähem hapnikku. Lõpu poole tekkis tal õhupuudus.

Tollal oli mul kodus kaks tütart. Noorem, Solveig, oli aasta ja ühe kuune. Samal ajal kui vanavanaema tasapisi looteasendisse kuhtus, tundis Solveig, et nüüd on aeg käima õppida. Käed üle pea sirutatud ja minu sõrmedest kinni hoides suutis ta üle toa tuterdada. Iga kord, kui Solveig lahti laskis ja üritas mõnd sammu üksi teha, avastas ta, mis on üles ja alla, lähedale ja kaugele liikumise erinevus. Kui ta komistas ja laubaga vastu lauda kukkus, sai ta teada, et mõni asi on kõva ja mõni on pehme. Kõndima õppimine võib olla kõige ohtlikum asi, mida inimene peab elu jooksul tegema.

Käed laiali, et tasakaalu hoida, suutis ta peagi üksi üle toapõranda astuda. Ebakindlusest tippis ta lühikesi samme. Esimestel kordadel, kui teda kõndimas nägin, üllatas mind, kui harali on ta varbad. Näis, nagu püüaksid need klammerduda põranda külge. „Lapse jalg ei tea veel, et ta on jalg”, ta soovib olla liblikas või õun, nagu alustab luuletust „Jalale selle lapselt” Tšiili poeet Pablo Neruda.

Ühtäkki kõndis ta pisut kindlamal sammul lahtisest terrassiuksest aeda. Nüüd ei puutunud jalad enam kokku ainult põranda, vaid maakera pinnaga. Rohu, kivide, mulla ja varsti ka asfaldiga.

Mingi osa isiksusest – temperament, uudishimu ja tahe – tõusis kõndides paremini esile. Võib-olla ma eksin, aga kui näen last, kes käima õpib, veendun üha enam, et rõõm avastada ja midagi osata on suurim jõud, mis üldse eksisteerib. Meie loomuses on panna jalga teise ette, uurida ja piire ületada. Avastusretked ei ole miski, millega me teadlikult alustame, vaid millest me vähehaaval loobume.

Kui vanaema 93 aastat enne Solveigi Lillehammeris sündis, kasutas tema perekond paigast paika liikumiseks ikka veel jalgu. Kui vanaema tahtis sõita kaugele, võis ta minna rongiga, aga tal ei olnud erilist põhjust Lillehammerist lahkuda. Hoopis maailm tuli tema juurde. Noorusaastatel nägi ta, kuidas masstoodetud autod, jalgrattad ja lennukid Opplandi jõudsid. Vanaema rääkis mulle, et vanavanaisa kutsus ta kord Mjøsa äärde üht lennukit vaatama. Vanaema jutustas seda nii suure kaasaelamisega, nagu oleks see juhtunud alles eile. Taevas ei olnudki enam lindude ja inglite ainuvaldus.