Читать книгу Kõnni. Üks samm korraga - Эрлинг Кагге - Страница 9

Vahest on liig anda inimesele nõu, et ta läheks vales suunas või eksiks ära, aga see nõuanne võib olla ka päris hea. Säärased käigud jäävad meelde.

1987. aasta sügisel matkasin oma kallimaga läbi Jotunheimeni lääneosa. Poolel teel tõusime Store Skagastølstindile, mis on Norra kõrguselt kolmas mägi. Mu kallim oli tubli ronija ja tema abiga saime üles. Enne mäetippu jäime ootamatult lörtsisaju ja udu vangi. Ümberringi olid järsud mäeveerud. Ainuski samm udus oleks olnud liiga ohtlik, mistõttu olime sunnitud veetma öö mäetipus ilma telgi ja magamiskotita. Hüppasime kogu öö üles-alla, tegime varjupoksi ja endale kätega sooja, aga külmetasime ikkagi. Kui ma sellele praegu tagasi mõtlen, siis oli see meie kahe ilusaim elamus. Öö veetmine ekstreemsetes oludes eristas seda meie mugavate ööde reast. Kui päike tõusis ja me aitasime teineteisel turvaliselt alla ronida, olid pimeduses veedetud tunnid meid lähendanud.

Ma olen nii palju kordi teelt eksinud, et mul on kuri kahtlus, et ma otsingi säärast ebakindlust ja naudin väikest salapära, kui ma ei tea, kus ma olen. Kui ma kasutan Google Earth’i, on kõik ettearvatav. Kohati tekib oht, et ma vaatan rohkem ekraani kui ümbrust. Kui ma elektroonika koju jätan ja tõstan pilgu, siis viibin hetkes. Saan tuttavaks naabruskonnaga, linna või metsaga.

Nagu mu vend Gunnar kord ütles, kui olime – üks kaheksa-, teine üheteistaastane – Østmarkasse ära eksinud: „Ma olen siin ennegi ära eksinud, nii et ma tean, kus me oleme.”