Читать книгу Kõnni. Üks samm korraga - Эрлинг Кагге - Страница 8

Kahest või enamast võimalusest valin ma pidevalt lihtsama: selle, mis võtab vähem aega. On mugavam. Soojem. Kuigi ma tean, et teine võimalus oleks targem valik. Mõnel päeval valin ma kergema vastupanu tee hommikul ärkamisest kuni õhtul magamaminekuni. Jah, võin teha nii mitu päeva järjest. Selline nõrkus teeb mulle tuska.

Elu vabatahtlik raskemaks tegemine on andnud mulle palju. Niikaua kui mäletan, on minus istunud väike põrguline, kes annab pidevalt nõu valida kõige mugavam variant, kui ma seisan valiku ees: kõndida vähem, kui olin kavatsenud, jätta haigele külla minemata ja minna hoopis kohvikusse, või jätta voodist üles tõusmata. Neil elujärkudel, kui ma olen harjunud istuma autosse, on sellest raske loobuda. See on lihtsalt liiga mugav.

Ustav häälele kuuletumine võib mõjuda nagu maailmast pagemine ja elu pakutud võimaluste raisku laskmine. Filosoof Martin Heidegger väitis, et me muutume kergesti säärase sisehääle orjaks. Tagajärjeks võib olla, et vajume sügavale ja jääme mõlemat jalga pidi põhjatusse mülkasse kinni. Heidegger teeb vahet sellisel elul ja oma elu juhtimisel. Olemine ei tähenda ainult maailmas olemas olemist – nagu seda on kivid –, vaid maailmas olemise viisiga suhestumist. Heidegger rõhutab, et meie, inimesed, peaksime olema valmis koormat kandma, selleks et olla vabad. Kui otsustame minna kergema vastupanu teed, siis eelistame alati varianti, millega hetkeks kaasneks vähem muresid. Meie valikud on ette määratud ja vähe sellest, et elame vabaduseta, me elame ka igavalt.

Meie elus on nii palju kiirustamist. Kõndimine on aeglane. Sellepärast on see üks radikaalsemaid asju, mida teha.