Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 10

Kus leian puhkepaiga,

Küll kuldse koha ma,

Kus rahu rohke anne

Võiks hinge kosuta’?

Ma käisin ots’mas aasal

Nii õitsval, ilusal,

Ja kaunil ojakaldal

Nii vaiksel vulinal;

Mets vaigistas küll hinge,

Kuid tõusva mühaga

Sai täidetud mu süda,

Nii tume ihaga.

Küll kumas kuldsel helgil

Nii õrnalt öösel kuu,

Kuid kumendavail kiirtel

Käib kogu kahvatu;

Ma püüdsin pilve pinnal

Ja eha helgilla —

Kuid, häda, liiga kõrgel’

Vaim jõudnud lennulla!

Kus leian puhkepaiga,

Kus kuldne kohake,

Kus rahu rohke anne

Võiks hinge kosuta’!