Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 15

Tasa üle aasa kandis

Udu kergel tiivul tuul;

Viimane lilleke, tundes külma

Sala salvavat õhu hõlmas,

Nõrgutas värisedes pääd,

Kolletades murule. —

Otsas on väljade ilu,

Otsas aasade sära ja läik;

Võimsalt käib ainult kohin

Metsas sügaval kartmata.

Vägevasti hüüab ta paisudes,

Nagu teaks ta midagi paremat,

Midagi õndsamat

Kui võitlus. —

Sügisemõtted liginevad…

Kipub ka mul pää norgu,

Kipub raugema võitlus —

Kõike tumendav,

Kõike varjav udu

Vaimule oma tiivad laotab;

Siiski sügaval südames

Elab kui uus, kord jälle

Vanana ilmuv,

Vanas uuenev, õnnestav,

Võitlusest tulnud igavene,

Igavene muutmata elu,

Rajatud rusudele,

Mida süda veel vaimule ehk päästab

Ja edasi ehitada aitab —

Rahu, igavene rahu.

Oh, kunas, kunas!…

Sügisemõtted liginevad!

[1902]