Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 8

Kui noorus veel ehtis mu kulmu,

Pikk tulevik virvendas ees,

Üks palve mu südant siis täitis,

Kees tulena tema sees.

Mind vaigistas palve, kui soontes

Rõõm kihutas kihama verd,

Ja siis, kui tõsine elu

Ajas kohama kurbuse merd.

Mu aastad on kadund kui udu,

Kuid palve mul südames veel,

Ei igavaks lähe ta sõnad,

Mul vaigistub süda ja meel.

Mu palves on otsata vägi

Ja lõpmata leegitsev loit;

Mu palve on tähtede paiste

Ja kuldaselt kumendav koit…

(1897)