Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 13

Nad langesid tasa, tasa

Ja kohin värises;

Ei teadnud, ei teadnud ma seda,

Hing ainult igatses.

Ja haljendav muru kattis

End suise säraga;

Ma nägin ainult ta ilu,

Jäin lootma lapsena;

Jäin lootma neid koidukiiri,

Mis iga kätkisse

Kui terendus hilju saadab,

Ei jäta meid rahule. —

Veel praegu nad langevad tasa

Ja kohin väriseb,

Ja ainult sügise tunneb,

Mis hinges nüüd heliseb.

[1901]