Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 30

Kesk kevade õitsevat ilu

Nad istuvad käsikäes

Ja nooruse kaugele maale

Viib õhtu neid rahu väes.

Neil juuksed kui sätendav lumi,

Mis riputand aastate käik,

Ja kipras koltunud näod —

Kui uni sääl ilu läik.

Mees jäänud kui võimu vare,

Mis igatseb puhkele,

Tal kaasaks kui kasekene,

Kuldlehtedes sügise.

Neid armastus sidus ühte,

Töö ülendas, karastas,

Ja võimsate võsude ilus

Silm rõõmul sätendas.

Mees võitles endises vaimus

Ja tasandas lootuse teed,

Et hiilgaks siin tõusev päike

Ja kohiseks kevade veed.

Ja kodus kui vaigistav palve

Eit armu väes valitses;

Ta istutas nooruse ilu

Ja niisutas silmavees.

Nüüd õitsemas kevade ilus,

Mis ehitand nende käed —

Hing viibib tähtede vallas,

Et kindlaks jääks nooruse väed.

(1903)