Читать книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno - Страница 35

„Tõnu, eks me lähe välja

Nurme nõlvile vaatama,

Kas on rukis juba valmis,

Tõuvili hästi võrsund?“

„Lähme, pojukene, lähme,

Eks me vaata järele,

Kuidas sinu kätetööda

Jumal tänavu õnnistand.“

Nurmele sammuvad mehed.

Nooruse jõus üks õitseb,

Teine neist kännuna

Kipub juba kõdunema.

Rukis on valmis,

Päikese vägevas läikes

Hiilgab ta nurmel kui kuld.

Uhkesti lendab nooruse vaade

Üle lainetava vilja,

Üle tuleviku jõuvoogude,

Ning iseteadvalt peatub pilk

Vanaduse targal palgel,

Palgel, kus äranägemise rahu

Vaikib oma valguse kumas.

„Ei ma saa aru,

Kündsin ja äestasin,

Äestasin, kündsin,

Rohujuurtki ei jäänud

Minu nurmele —

Siiski lillesid, vaata,

Kõrrede vahel on palju

Sinisilmil siin vaatamas,

Lehtekõrvul kuulatamas —

Kes neid küll külvanud siia?“

„Poeg,“ sõnas vanake mõttes,

„Ilm külviks on loodud.

Kõik, mida teades või teadmata

Külvame, viibides ilmas,

Tärkab ja tõuseb

Kandma siin oma vilja —

Lilled on rõõmuks ja iluks —

Rõõmuks me silmile,

Iluks me kodu ja põllule.

Umbrohi — seda nad pole

Põllule valvsale kündjale.

Umbrohtu

Saa ei külvata kurja käsi.

Lillesid külvab siin Jumal.

Kui rõõmu tööst tunneb kündja

Ning mõtleb külvates:

Mullasse viskan terakesi,

Viskan tuleviku iluks,

Tõusva’ valgusele toeks

Kodumaa kullasel väljal.

Eks sa mõtelnud nõnda! —

Poeg, mõtled sa nõnda,

Siis sa oled aitajaks,

Siis sa tõused toetajaks

Kõigele, mis püüab üles,

Üles, kuldse päikese poole,

Jumaliku ilu maale,

Meie kuldasel kodupinnal, —

Oled õige põllumees!“

(1903)