Читать книгу Kingitud maitsed - Evelin Ilves - Страница 19

Jalutasime kord saadikuproua Anne’iga Ärma talu aias ja jõudsime rooside juurde. Oli päikeseline südasuvine päev ning roosad pinnakatteroosid ’Palmengarten Frankfurt’ olid just saavutanud oma ilu täiuse. Igal varrel kiikus kümneid täidisõisi, ning kui silmad vidukile tõmmata ning mõtte uitama lasta, võiksid niisugusel hetkel olla hoopis… Lõuna-Prantsusmaal. Anne noppis ühe õie, nuusutas ja küsis äkki: „Kas sa roosiželeed oled kunagi teinud?” Muidugi mitte! Mulle polnud see pähegi tulnud. Pritsimata roosiõied on söödavad, seda teadsin küll ning kooke olin nendega sageli kaunistanud. „Siis peaksid proovima – praegu on neid õisi nii tohutu palju, et väike harvendamine teeks peenrale ainult head!”

Ja ta kinkiski mulle järjekordse unistama paneva aroomiga mesise hõrgutise retsepti.

. . .

20 LÕHNAVAT ROOSIÕIT (PUNASEST TULEB KAUNEIM VÄRV)

1 L VETT

1 KG SUHKRUT

ÜHE SIDRUNI MAHL

Nopi päikeselisel päeval terved roosiõied. Haruta kroonlehe haaval lahti ja lõika teravate kääridega lehe alumine valge osa ära (see on kibe). Loputa õielehed külma vee all ning keeda vees umbes 20 minutit. Vesi läheb punaseks. Lase jahtuda ning pigista seejärel roosiõitest kogu värviline ja lõhnav aines välja. Jäta mõned lehekesed vette – need näevad pärast purgis ilusad välja.

800 g roosimahla kohta võta 1 kg suhkrut. Tarretisesuhkru puhul on vaja keeta umbes 7 minutit, tavalise puhul rohkem. Kõige lõpus lisa värskelt pressitud sidrunimahl.