Читать книгу Kingitud maitsed - Evelin Ilves - Страница 6

De gustibus non est disputandum ehk ettepanek maitse üle mitte vaielda on levinud vanadelt roomlastelt kõikidesse Euroopa keeltesse universaalse üleskutsena sallida teistsuguseid inimesi, nende harjumusi, nähtuseid ja asju.

Me näeme ja tunnetame maailma erinevalt. Meie toidulauda ja sealtkaudu maitsemeelt on ühelt poolt kujundanud kultuur ehk tavad, teiselt poolt aga loodus, õigemini selle annid. Nüüdisaegsete maailmakodanikena puutume üha enam kokku uute paikade, keskkondade ja tundmatute maitsetega. Me ise, me meeled, ka maitsemeel saab seeläbi alati rikkamaks. Mitte et lapsepõlve lemmikroogade maitse seetõttu kehvemaks muutuks. Pigem nii, et elu avab meile kogu oma ahvatleva mitmekesisuse ja pakub uusi lemmikuid edasiseks. See kehtib nii kirjanduse, kunsti kui muusika kohta, eriti aga maitse osas, nagu roomlased juba aastatuhandeid tagasi targalt märkida oskasid.

Kõik me vajame eluspüsimiseks toitu, mis algosadeks lammutatuna koosneb toitainetest ehk paarist tosinast aminohappest. Nendeta pole füüsiline elu võimalik. Kultuur, paraku, tähendab aga seda, et pelgast ellujäämisest ei piisa. Oma kujunemisteel sotsiaalseks olendiks käivitas inimene endas peituva loomingulise energia, mille tulemuseks on näiteks muusika, kunst, luule ja sport. Ja otse loomulikult jagus seda kreatiivset vaimujõudu ka kööki ja toidulauale.

Eestlased ja soomlased jagavad ühist ja unikaalset luulevormi, trohheilist tetrameetrit ehk regivärssi. Läänepoolsem muusika tugineb seitsmetoonilisele heliredelile, India helireas on toone 11. Ükski süsteem pole teisest parem, lihtsalt teistsugune. Sama on lugu ka toiduga.

Ja samas kõik muutub. Kartul troonib traditsioonilises eesti köögis niisama tähtsal kohal kui tomat itaalia omas, ometi on mõlemal juhul tegemist importkaubaga, küll juba 500 aastat vana, ent ometi uuendusega. Koduses köögis leiab värskenduskuur aset lausa ühe põlvkonna silme all. Meenub ühe Afganistanis teeniva saksa sõjaväelase vastus küsimusele, millest ta kodunt eemal viibides enim puudust tunneb. „Heast döner kebab’ist,” kõlas vastus, ehk klassikalisest türgi roast, millest Saksamaal keegi veel poole sajandi eest kuulnudki polnud. Eks näita seegi, kui palju on maailm avanenud ja koos sellega meid muutnud.

Vabadus ja avanenud piirid lasevad ka eestlastel avastada uusi maitseid, muljeid, kirjandust ja muusikat. Ja koos sellega uusi koosolemise viise. Elu võimalusterohkust ja üha kiirenevat tempot arvestades on iga pereliikmete keskel aktiivselt veedetud tund luksuskaup. Näiteks meie peres kannab ühine toiduvalmistamine, uute ja teistsuguste roogade nuputamine kindlasti „kvaliteetaja” kaunist pitserit. Meie sisustame seda aega ühiselt köögis, kui mitte alati, siis nädalavahetustel kindlasti. Ja siis leiab igaüks oma ülesande ja nurgakese söömaaja mõnd osa ette valmistades, olgu siis käsil hommikueine, lõuna- või õhtusöök. Ning mille loogilise jätkuna istume kõik ühiselt lauda.

Selles raamatus ongi kirjas need retseptid, mida oleme oma koduses köögis järele proovinud ning mille eristuv olemus on taganud meile nii elevust kui uusi kogemusi. Võiks isegi öelda, et need retseptid kuuluvad meie lemmikute hulka. Ma ei tea, õigemini ei söanda lubada, kas nende järgi valmistet toit ka teile meeldib. Aga, nagu öeldud, maitse üle ei vaielda.