Читать книгу Kingitud maitsed - Evelin Ilves - Страница 8

Koguda võib tegelikult kõike. Mina kogun elamusi. Ja kui oled piisavalt põhjalik, hakkab see kogu sinuga varem või hiljem maitsetest ja kultuuridest kõnelema. Kuulugu sinu kirg mängukonnadele, postkaartidele või autodele. Sestap ma ei imestanudki, kui kunagisest kirglikust kommipaberikogujast – kes ma kuueselt olin – märkamatult maitsete ja elamuste kollektsionäär sai. Reisidelt toon kaasa pilte, märkmeid ja… ikka alati ka maitseid. Sageli toidu- või maitseainete kujul, aga mida aeg edasi, seda enam ka kohalike kirja pandud retseptidena. Need on sõnumid erakordsetest hetkedest. Need on kingitused, mis iialgi ära ei kulu ega kahane.

Reis ümber maakera mööda maitsete radu on mingi piirini ka koduköögis tehtav. On nii palju vaimustavaid kokaraamatuid. On tuhandeid võimalusi hankida endale ka kõige keerukamate nimedega eksootilisi vürtse. Elu virtuaalses reaalsuses on sõna otseses mõttes maailma meile koju kätte toonud. Niimoodi riigist riiki, kultuurist kultuuri rännates avastame seaduspärasusi, millest koosnevad ja kõnelevad ühe või teise maa maitsed. Igal maal on ikka paar-kolm traditsioonilist ja kohalikku vilja-ürti-vürtsi, mis ka üle maailma levinud toiduainele just tollele kandile iseloomuliku maitsenüansi annab. Võtkem kas või kartul. Kui maitsestad paprika ja rasvaga, mekib nagu Ungaris, paned karrit – on India moodi. Lisad oliiviõli ja sidrunit ning oledki Kreekas. Paned küüslauku ja punet ning hopsti, Itaalias. Hea meresool, taluvõi ja till aga teevad universaalse mugula meile väga armsaks ja koduseks – see on ehtne eesti maitse.

Olen lapsest saadik armastanud süüa teha. Esimesed kümme kokkamisaastat keskkooliajal tegin ma peamiselt kooke. Need jõudsid peaaegu kõigi ema sõbrannade sünnipäevalauale ja ega oma peregi ilma jäänud. Kokad jagunevatki laias laastus kaheks: need, kes teevad nii-öelda pärissööki – köögivilja-, liha-, kalatoite –, ja teised ehk kondiitrid ja pagarid. Mulle on vist too teine geen kaasa antud. Niisiis mässan ma mõnuga aastast aastasse, üritades teha maailma parimat leiba, esialgu musta ja siis ka valget. Viimase puhul on eesmärk veel saavutamata.

Oleme Kadrioru-aastate jooksul palju eestimaiseid maitseid riigipeadele ja teistele kallitele külalistele kaasa pannud. Eks räägi ju kohalik toit tegelikult kõige lihtsamalt, kiiremini ja mõnusamalt sinu maa ilmastikust ja väärtustest, sinu maitsetest ja meeleoludest. Maitse on nagu muusika, see on tõeline kunst, mille pakutud elamus jääb igaveseks alles. Just sellepärast on mul, kallis lugeja, iseäranis hea meel sinuga jagada mulle ja meie perele kingitud maitseid. See on väike kulinaarne reis koos meie ja me sõpradega, saatjaks head elamused, mida pakub armastusega tehtud toit. Võid kindel olla, et kõiki neid toite saab sinu kodus valmistada. Nad on enamasti imelihtsad, aga ka keerukamad olen ma õige mitu korda ise läbi proovinud. Nii mõnigi retsept on pisut täiendatud või veidi muudetud, sest toorained on igal pool natuke omamoodi. Kus vaja, olen pakkunud aseaine.

Kui tahad teha tõesti head ja ka tervislikku toitu, kasuta kvaliteetset toorainet. Ning ära unusta, et ka väikesed asjad on toidukunsti puhul vägagi olulised, tihti tulemust määravad. Nii on mere- ja kivisool toidu sees hoopis mahedamad ja nüansirikkamad kui tavaline keedusool. Värskelt oma veskis jahvatatud pipar lõhnab hoopis teisiti kui tehases tehtu. Ja erinevad roosuhkrud oma pooltoonidega ületavad mäekõrguselt tavalise valge rafineeritud puru maitseomadused. Kuigi kokata saab kõigest ja kõigega. Lõppude lõpuks – kingitud hobuse suhu ei vaadata ja maitse üle ei vaielda. Andugem vahel lihtsalt puhtale naudingule!