Читать книгу Evangeeliumiga maailmateedel. Kogutud teosed IV - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 3

AEG ON TÄIS
Markuse ja Peetruse evangeelium

Markus ja tema sõnum

Markus on kirjutanud evangeeliumi, mis annab truult edasi Peetruse mälestusi ja õpetust.⁸ Tema isiksusest ei ole ajaloos palju teada. Nagu paljud juudid Rooma impeeriumis, kandis ka Markus kaht nime: algselt heebrea-aramea Johannan (Johannes), lisaks kreeka Markos, ladinapäraselt Marcus. Tema vanemad toetasid Jeesuse misjonitööd, arvatavasti olid nad küllalt jõukad, et apostleid aidata. Nendele näis kuuluvat Ketsemani aed ja võib-olla ka hoone, kus Jeesus oma jüngritega viimast õhtusöömaaega pidas. Esimesed Jeruusalemma kristlased olevat sageli kogunenud nende majja.

Alles Pauluse rännakuil ilmub Markus selgesti avalikkuse ette. Apostlite tegude raamatust teame, et Markus oli Barnabase sugulane ja töötas koos Paulusega. Kuid esimese misjonireisi järel, mis lõppes Küprosel, ei jõudnud või ei julgenud ta enam jätkata ja läks koju. Paulus pani seda põgenemist pahaks ja mõneks ajaks sidemed nende vahel katkesid.

Kümmekond aastat hiljem leiame Markuse Peetruse abilisena Roomast. Viimane nimetab teda oma pojaks – väljend, mis osutab pikemaajalisele sõprussuhtele. Peetrus jutlustab ja Markus tõlgib, sest ta oskab ladina ja kreeka keelt. Igavesse Linna saabub varsti ka Paulus ja koostöö algab uue hooga.

Markuse tegevusest pärast Peetruse surma – kes keiser Nero ajal risti löödi – pajatavad mitmed ürikud. Eusebios ja püha Hieronymus kinnitavad, et Markus olevat elanud Egiptuses ja rajanud Aleksandria kiriku. Vanad allikad teavad veel, et ta olevat Aleksandria lähedal märtrina surnud ja tema reliikviad olevat 825. aastal viidud Veneetsiasse, kuhu hiljem ehitati tema auks turistidele hästi tuntud basiilika.

Oma evangeeliumi kirjutas Markus 60.–70. aastate paiku. Aleksandria Clemens väidab, et Rooma kristlased olevat tal palunud Peetruse jutluseid ja jutustusi kirja panna. Paistab peaaegu kindel, et Markus redigeeris oma teksti Itaalias ning kasutas selleks Peetruse teadmisi ja seisukohti. Torkab silma, et Peetruse isiku kohta on antud negatiivseid jooni, mis teiste evangelistide juures puuduvad, samas on aga välja jäetud Peetruse esikohta ja häid omadusi puudutavad episoodid. Markus on siin respekteerinud oma õpetaja alandlikku meelt!

Kuna kreeka keel oli sel ajal Rooma impeeriumis üldine suhtlemisvahend, siis kirjutas Markus oma raamatukese elavas ja lihtsas rahvapärases kreeka keeles, nii nagu Vahemere sadamalinnades tollal räägiti (ja mis vihastab klassikalise kirjanduse austajatest lingviste tänapäevani). Tekstis esineb ka mitmeid latinisme, Jeesuse arameakeelsetele väljenditele on lisatud kreeka tõlge.

Markus oli suur kirjanik. Ta on Peetruse kõnest osanud välja noppida üksikasju, mis puuduvad teistes evangeeliumides ning teevad teksti eriti elavaks ja värviküllaseks. Pealegi on see üles ehitatud selliselt, et dramaatiline pinge kasvab iga peatükiga.

Alguses kerkib terve rida küsimusi Jeesuse isiku kohta: kes on see puusepp Naatsaretist, kes teeb haigeid terveks, kihutab kurje vaime välja, annab patte andeks ja üllatab oma ebakonventsionaalse käitumisega. Vastus näib tulevat Peetruse suust: „Sina oled Messias!“ Kuid see Messias on hoopis teistsugune kui poliitiline juht ja päästja, keda rahvas ootab.

Teises osas selgitab Jumal-Poeg ise oma päritolu, oma elu otstarvet ja ette määratud kannatusteed, millest keegi aru ei saa ja mida jüngridki aktsepteerida ei suuda.

Alles Kolgatal, kui Jeesus ristil võiduhõiskega sureb, saab täiesti selgeks, et ta ei olnud poliitiline juht, vaid Jumal. Ja seda tunnistas kõigepealt Rooma ohvitser, pagan, kes seda üllatavat suremist pealt nägi.

Lihtne kõnekeel, kiire ja väljendusrikas sündmustiku kirjeldamine on Markuse ka teatrilavale viinud. Nii on teda „etendatud“ Londonis, Brüsselis, Ateenas, Pariisis.

Markuse evangeelium on lühem kui teised. Umbes tunni ajaga võib selle otsast lõpuni läbi lugeda. Mitmed Markuse imetlejad teevad seda vahetevahel, leides, et iga kord on see lugu neile midagi uut juurde andnud.

1. PEATÜKK

Ristija Johannese kuulutus

1. Jeesuse Kristuse, Jumala Poja, hea sõnumi algus.

2. Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: Vaata, ma saadan oma käskjala Sinu palge eele, kes valmistab ette Sinu tee.

3. Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issanda tee, tehke sirgeks Tema teerajad.

4. Tuli Ristija Johannes ja kuulutas kõrbes meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks.

5. Ja Tema juurde läks kogu Juudamaa ja kõik Jeruusalemma linna rahvas ja kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes neid Jordani jões.

6. Ja Johannese riided olid kaamelikarvadest ja ta puusade ümber oli nahkpõll ning ta sõi rohutirtse ja metsmett.

7. Ja ta kuulutas nõnda: „Pärast mind tuleb keegi, kes on minust tugevam ja ma ei ole üldse väärt Tema ees kummardama, et tema kingapaela lahti päästa.

8. Mina ristisin teid veega, Tema aga ristib teid Pühas Vaimus.“

1. Pühakirjast leiame kaks algust: maailma loomine – „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ – ja Jumal-Poja ilmumine inimeste keskele – Hea Sõnumi⁹ algus –, mis märgib uut otsustavat etappi ajaloos. Enne esimest „algust“ oli tühi maa, kaos,¹⁰ teise alguse juhatab sisse rahva mahajäetuse tunne, inimeste ootus, millest kõnelevad prohvetid.

Hea Sõnum on dünaamiline. Ta ei tähenda mitte ainult ajaloolist sündmust, vaid ka vaimse arengu võimalust meile kõigile. Ta „algab“ alati, ta on nagu ammendamatu allikas, millest võib juua iga päev. Kirikuisa Origenes väljendab sama mõtet, kui ta kirjutab: „Õnnelik on see, kes sünnib pidevalt Jumalast. Sest ma ei ütleks, et õige on sündinud Jumalast üks kord, vaid et ta sünnib alati igas oma heas teos.“

Algus on sõna, mis ergutab, inspireerib. Temas tekib midagi, temast läheb välja miski uus, enneolematu, mis areneb edasi. Progress – edasiminek, edukäik, areng – on kristluse loodud mõiste, selgitas ühes sajandivahetuse intervjuus Pariisi peapiiskop kardinal Jean-Marie Lustiger. Ka ristiusk seisab alles oma ajaloo alguses, arvab kardinal, ja paavst Johannes Paulus II kutsub algaval 21. sajandil üles „uueks evangelisatsiooniks“, Hea Sõnumi kuulutamiseks, nagu seda tegi Markus kahe tuhande aasta eest.

2–3. Ootus ei pea olema passiivne. See on pigem ettevalmistuse aeg. Markus tsiteerib siin Jesajat, kes on Messia tulekut kõige võimsamalt ette kuulutanud (Js 40).¹¹ Püha Hieronymus nimetab seda prohvetit Vana Testamendi evangelistiks.

4. Ristija Johannese isiksus tõuseb esile mitmesuguste rabide¹²keskelt, kes uurisid ja seletasid Toorat (viis Moosese raamatut) ning kogusid enda ümber õpilasi (kuulsal Hillelil olevat neid olnud umbes 80!). Johannese ristimine annab patud andeks, niisiis ületab see kaugelt tavalise rituaalse pesemise. Navarra ülikooli piiblikommentaar märgib, et Johannes näitab seost Vana ja Uue Testamendi vahel: ta on viimane prohvet ja esimene Jeesuse tunnistaja.

5. Pattude ülestunnistamine ja sellele järgnev andestus meenutavad kristlaste pihisakramenti. See ei tähenda ainult lepitust Jumalaga, kus inimene tunneb ära, mida ta on valesti teinud, kahetseb oma eksimusi, palub andestust ja tõotab end parandada, vaid ka psühholoogilist puhastust. Lähtepunktiks on muidugi soov paremaks saada, suuremaks kasvada. Pattude ülestunnistamiseks peab oma vead ja eksimused sõnadesse panema, ebamäärastele südametunnistuse etteheidetele selge väljenduse andma. See definitsioonide otsimine ise aitab olukorda selgemaks teha, veel enda hinge pimedatesse nurkadesse valgust tuua. Eneseanalüüsi tulemuste väljaütlemine ja ülestunnistamine võõra preestri ees nõuab muidugi teatavat julgust ja võimet olla enda suhtes objektiivne. Ja julgus on voorus, mida peab pidevalt ärkvel hoidma.

Tänapäeval peetakse patukahetsust ja pihtimist katoliiklaste eripäraks. Protestandid selle väärtust enamasti ei tunnista. Siinkohal peab aga meelde tuletama Martin Lutheri seisukohti patukahetsuse ja pihtimise suhtes. Oma Väikese Katekismuse algsele väljaandele (1529) lisab ta ühe olulise punktina „konfessiooni ja absolutsiooni“.¹³ „Konfessioon [ehk piht] koosneb kahest osast: esiteks tuleb oma patud üles tunnistada ja siis pihiisa suust vastu võtta absolutsioon ehk pattude andeksandmine, nagu tuleks see Jumalast endast, ja uskuda kindlasti ja vähemagi kahtluseta, et tema kaudu on patud tõepoolest Jumala ees andestatud.“¹⁴

Lutheri arvates ei olegi vaja kaua ja põhjalikult oma südametunnistust uurida. Piisab sellest, et inimene tunnistab üles peamise patu ja absolutsioon pühib minema ka kõik muud vead ning eksimused. Kuid Luther ise pihtis reeglipäraselt ja tunnistas, et ta sai sellest alati jõudu ning troosti. Alles 18. sajandist peale on luterlased oma usuisa õpetuse selle osa enda teadvusest välja lülitanud.

Sellega seoses oleks kasulik ühe Etioopia vanasõna üle järele mõelda: „Sõna, mis sind uuesti püsti tõstab, seda sa ei saa endale ise öelda.“

6. Ristija Johannesest teab ajalugu suhteliselt vähe, kuid tema tugeva isiksuse kohta annab tunnistust Jeesus ise, öeldes, et ta on „kõige suurem naisest sündinute seas“ (Lk 7:28). Suurte missioonide ettevalmistuseks minnakse kõrbesse. See tähendab üksinduses enesesse süvenemist ja Jumala tahte tähelepanelikku kuulamist vaikuses, ühiskondliku elu saginast väljaspool. Kõrb tolleaegses tähenduses on tühi eraldatud koht tagasihoidliku taimestikuga, kuhu harilik inimene elama ei asu.

Markuse kirjeldus Ristija Johannese välimusest ja eluviisist, mis kordub ka Matteuse juures (Mt 3:4), näitab, et see erak kuulub veel Vana Testamendi prohvetite hulka. Ta elas Eelija vaimus (Lk 1:17) ja tema mõju rahvale oli sama suur.

Selle aja rõivastus koosnes tuunikast ja mantlist. Vööd kasutati töö juures mantlihõlmade üleskeeramiseks. Vöö vahele paigutati ka rahakott. Tavalise materjalina tulid kõne alla kaamelikarvad.

Mitmed uurijad arvavad, et Johannesel oli tuunika asemel eriline nahkvöö, mis sarnanes põllele, ja selle detailne kirjeldus näitab, et see pidi silma torkama, kandjat teistest inimestest eraldama. Lai nahast põlvini ulatuv „vöö“ oli prohveti tunnusmärk, sellega sai Johannes vette minna, Jordani jões seista ning rahvast ristida.

Johannes elas askeetlikult. Päikeses kuivatatud rohutirtse sõid kõige vaesemad, „metsmesi“ aga oli arvatavasti mingi taime magusavõitu mahl. Kõrbes kasvavate taimede seas oli kindlasti söödavaid, mis võisid asendada leiba ja puuvilja. Jeesus ise nimetab, et liha Johannes ei söönud ja veini ka ei joonud (Lk 7:33).

7–8. Johannes on vaba illusioonidest. Ta teab, et tema ülesandeks on Messia tuleku ettevalmistamine. Ja ta võtab oma ametit tõsiselt. Kuulsus ja populaarsus pole talle pähe hakanud.

Teoloogid seletavad, et Johannese ristimine sarnanes Vana Testamendi riitustele, mis kandsid endas Jumala armu märki. Jeesusega alanud kristlikus traditsioonis ei viita ristimine armule, vaid kannab selle ise ristitule üle. „Ristimise sakrament annab esimese pühakstegeva armu, mis kustutab algpatu ja ka praeguse patu, kui see on olemas; ta kustutab nende pattude eest ärateenitud karistuse, surub meisse kristlase märgi; ta teeb meist Jumala lapsed, Kiriku liikmed ja Paradiisi pärijad. Ja ta teeb meid võimeliseks teisi sakramente vastu võtma“ (Püha Pius X katekismus).