Читать книгу Evangeeliumiga maailmateedel. Kogutud teosed IV - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 7

Jeesuse sugulaste rahutus

20. Ja Ta tuli tagasi koju ja jälle tuli kokku rahvahulk, nii et nad ei saanud leibagi süüa.

21. Ja kui Tema omaksed seda kuulsid, tulid nad Teda kinni võtma, sest nad ütlesid: „Ta on arust ära.“

20–21. „Normaalsel“ inimesel on tavaliselt raske mõista, et keegi käitub hoopis teisiti kui tema. Kui palju ülekohut tehakse just enese võimete või harjumuste nimel: „Kui mina saan, kuidas siis sina ei saa; kui mina jõuan, siis pead ka sina jõudma; kui mulle paistab asi täiesti selge, kuidas siis sina sellest aru ei saa“ jne.

Jeesuse omaksed ehk ligemad sugulased olid arvatavasti usklikud inimesed, kes palvetasid iga päev ja täitsid oma kohustusi. Vaevalt aga keegi oleks tulnud mõttele jätta oma pere ning amet maha ja hakata mõneks rändjutlustajaks. Miks Jeesus seda tegi, sellest ei saanud vist keegi aru ja seda polnud Jeesus neile ka seletanud. Lõhe perekonnaga paistab siin selge. Peale selle kujunes Jeesuse kõnelemine revolutsiooniliseks, mis ehmatas vaikse rutiiniga harjunud kuulajaskonda ja tõmbas endale juhtiva kihi vaenulikkuse. Sugulastel võis hakata hirm: kas Jeesus tõesti ei märka, et ta seab hädaohtu oma tuleviku? Kas tema tegevus ei ole viimaks enesetapjalik? Peab olema peast põrunud, et sellise väljavaatega nõustuda.

Kirjatundjate laim

22. Aga kirjatundjad, kes olid tulnud alla Jeruusalemmast, ütlesid: „Ta on Peltsebuli käes“ ja „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude vürsti abiga.“

23. Ja Jeesus kutsus nad enda juurde ja rääkis neile mõistu: „Kuidas saab saatan ajada välja saatanat?

24. Kui kuningriik on seesmiselt lõhenenud, siis ei saa see kuningriik püsida.

25. Ja kui üks pere on sisemuses lõhenenud, siis ei saa see pere püsida.

26. Ja kui nüüd saatan iseendale vastu hakkab ja iseeneses lõheneb, siis ta ei saa enam püsida, vaid tal on ots käes.

27. Keegi ei saa ühe tugeva mehe majja sisse tungida ja tema asju ära viia, kui ta teda kõigepealt kinni ei seo, ja alles siis saab ta tema maja riisuda.

28. Tõesti, ma ütlen teile: kõik patud antakse inimlastele andeks, ka teotamised neile, kes on teotanud,

29. see aga, kes teotab Püha Vaimu, sellele ei ole andeksandmist iialgi, vaid ta on süüdi igaveses patus.“

30. Nad ju ütlesid: „Temal on roojane vaim.“

22–27. Teada on, et ka kuratlikud jõud võivad imesid teha. Võibolla panid just Jeesuse revolutsioonilised sõnad ja teod kirjatundjaid kahtlema Tema Jumala-truuduses. Keegi, kes ei respekteeri hingamispäeva ja julgeb veel kritiseerida neid, kes seda peavad, ei saa olla õige inimene.

Peltsebul oli deemonite vürst, arvatavasti sama, mis mitmetes käsikirjades Peltsebub, keda peeti jumalaks vilistide²³ linnas Ekronis (Akkaron). Sõna tähendab „Kärbeste jumal“. Nimi Peltsebul, mis paistab tõenäoline, tähendab aga „sõnniku jumal“ ja sõnnikuks peavad juudid paganate ohvritalitusi. Jeesus nimetab teda Saatanaks, st „vastaseks“, kelle käest ta võtab ära võimu maailma üle.

Jeesus tunnistab, et saatan on isik, mitte allegooria ega sümbol. Nagu juba eelpool märgitud, ei tegutse saatan üksi, vaid tal on rohkearvuliselt käsilasi. Millised on nende omavahelised suhted, seda me ei oska ette kujutada, kuid Jumala-vaenulikes plaanides on nad kindlasti kõik ühel meelel.

28–30. Jumal võib andestada kõik üleastumised. Suur osa teotamisi tuleneb teadmatusest, patupimedusest, inimlikust väiklusest. Kui me oma teotamisvormid ära tunneme, siis näeme oma kõige inetumat nägu ja meil hakkab häbi. Püha Vaim, kes on valguse allikas, laseb meil vaadata enda südamesse ja aru saada, mis meis on vigane või vale. Kui me aga seda valgust vastu ei võta, siis loobume ise andestusest, paranemisest. Jumal võtab meid liiga tõsiselt, et meile väevõimuga andestust peale suruda. Teotus Püha Vaimu vastu tähendab vaimset enesetappu.

Kirjatundjad pidid mõistma Jeesuse pühadust. Kuid nad kuulutasid, et Tal on roojane vaim, lootuses, et sellise ehmatava uudisega saab rahvast eemale ajada. Nende enda vaim oli roojane, täis valet ja pahatahtlikkust.

Jumal-Poja tõeline perekond

31. Siis tulevad tema ema ja Tema vennad. Nad seisid väljas ja saatsid Teda kutsuma.

32. Aga Tema ümber istus rahvahulk, kui Talle öeldi: „Vaata, Su ema ja Su vennad ja Su õed seisavad väljas ja otsivad Sind.“

33. Kuid Tema vastab neile: „Kes on mu ema ja kes on mu vennad?“

34. Siis laskis Ta pilgul ringi käia nendel, kes Tema ümber istusid, ja ütles: „Näe, mu ema ja mu vennad!

35. Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on minu vend ja minu õde ning ema.“

31–35. Aramea keeles, mis oli Jeesuse emakeel, tähendab vend sugulast üldiselt. „Vend“ võis olla ka näiteks onu- või tädipoeg: 1Ms 13:8 ja 14:14 on Abraham ja Lott vennad, aga 1Ms 12:5 ja 14:12 on Lott Abrahami vennapoeg. Samuti nimetatakse Laabanit Jaakobi vennaks (1Ms 29:15), kuigi ta oli tema ema vend (1Ms 29:10) jne. Sugulussuhete märkimisel on nii heebrea kui aramea keelel üllatavalt väike sõnavara.

Jeesuse „õed ja vennad“ olid arvatavasti kõik usklikud inimesed, kes palvetasid iga päev ja täitsid oma kohustusi.

Kolgatal risti all selgub, et Maarjal polnud teisi lapsi peale Jeesuse. Surija annab ema oma õpilase Johannese hoolde (Jh 19:26–27). Muide, Kiriku õpetus pole Maarja neitsilikkust ega Jeesuse ebaharilikku sünnilugu kunagi kahtluse alla seadnud.²⁴

Jeesus ei eita sugulussidemete tähtsust, kuid Ta annab mõista, et seos Jumalaga ühendab palju tugevamini kui perekond või suguvõsa. Nõnda peab ka sõprus vastu kõigile elutormidele, kui see toetub Kristusele. Kõik truudusevormid ammendavad jõudu Jumalast.

4. PEATÜKK

Mõistujutt külvajast

1. Jeesus hakkas uuesti õpetama järve ääres. Ja Tema juurde tuli kokku nii tohutult suur rahvahulk, et Ta pidi astuma paati ja istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve ääres maal.

2. Ja Ta õpetas neile palju asju mõistujuttudega. Ja Ta ütles neile oma õpetuses:

3. „Kuulake! Külvaja läks välja külvama.

4. Ja juhtus, kui Ta külvas, et mõned terad kukkusid tee äärde ja linnud tulid ning sõid need ära.

5. Ja mõned kukkusid kivisele pinnale, kus ei olnud palju mulda, ja need idanesid kohe, sest neil ei olnud sügavat mulda.

6. Aga kui päike tõusis ja kõrvetas, siis kuivasid taimekesed ära, sest neil ei olnud juuri.

7. Ja mõned seemned kukkusid ohakate sekka. Need tõusid ja lämmatasid nad ära ja nemad ei andnud vilja.

8. Ja mõned kukkusid heasse mulda ja andsid vilja: nad sirgusid ja kasvasid ning kandsid vilja kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.“

9. Ja Ta lisas juurde: „Kel on kõrvad kuulmiseks, see kuulgu!“

10. Kui Ta jäi üksi, siis küsisid need, kes Tema ümber olid koos kaheteistkümnega, selle mõistujutu tähendust.

11. Ja Tema ütles neile: „Teile on antud tunda Jumala riigi saladus, aga neile, kes on väljaspool, sünnib kõik mõistujuttudes,

12. et nad vaadates vaataksid, aga ei näeks, ja kuuldes kuuleksid, aga ei saaks aru, et nad ei pöörduks ja et neile ei antaks andeks.

13. Ja Ta lisas: „Te ei tea selle mõistujutu tähendust? Kuidas te võite siis aru saada kõigist teistest mõistujuttudest?

14. Külvaja külvab Sõna.

15. Need, kes on tee ääres, on inimesed, kellesse Sõna külvatakse, aga kohe, kui nad on kuulnud, tuleb saatan ja viib ära Sõna, mis neisse on külvatud.

16. Nõndasamuti on need, kelles seeme langeb kivisele pinnale: kui need kuulevad Sõna, võtavad selle kohe rõõmuga vastu,

17. aga neis ei ole juuri ja nad on muutlikud; kui Sõna pärast tuleb häda või tagakiusamist, lasevad nad end kohe segadusse viia.

18. Ja on ka neid, kelles seeme kukub ohakate keskele, need kuulevad küll Sõna,

19. aga argielu mured ja rikkuse petlik võlu ja paljud muud himud tungivad nende südamesse ja lämmatavad Sõna ning see ei kanna vilja.

20. Ja on ka neid, kellele seeme langeb heasse mulda. Need kuulevad Sõna ja võtavad tema vastu ja kannavad vilja kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.“

1–9. Jeesus ei esita teooriaid ega dogmasid. Ta jutustab lugusid igapäevaelust ja need on sageli seotud tööga. Johannes Paulus II loeb üles kõik ametid, mis on valitud mõistujuttude²⁵ ja õpetuste aluseks: karjane, põllumees, arst, kirjatundja jne. Konkreetsete näidete abil saab õpetuse sisu palju elulähedamaks ning selgemaks.

Seeme idaneb, kasvab ja kannab kunagi vilja. Aga talle peab andma võimaluse kasvada. Jumal külvab igale poole, ka kõige võimatumatesse kohtadesse. Ja meie vastutame selle eest, milliseks kujunevad selle helduse tagajärjed. „Igaüks on saanud oma osa,“ kirjutab püha Franciscus Salesist, „nagu külvatud seeme, mis langeb mitte ainult heasse mullapinda, vaid ka teeradadele, ohakate vahele ja kivide peale. Nii et keegi ei saa end vabandada Lunastaja ees, kui ta ei kasuta seda rikkalikku Lunastust oma päästmiseks.“

10–12. Nagu juba märgitud, pole mõistujutt määratud tõetera peitma, vaid hoopis vastupidi, tegema õpetust arusaadavaks kõigile, ka inimestele, kel puudub kõrgem haridus, igasugune filosoofiline „treening“. Aga alati on olnud tarku tegelasi, kes teavad kõike paremini ja peavad end kõigis küsimustes kõige arukamateks nagu Jeesuse aegsed kirjatundjad. Need kuulevad ainult seda, mis neile meeldib, ja vaatavad mööda probleemidest, mis võiksid neid häirida. Sellepärast ei saa neid ka vaimselt aidata. Selline „mittenägemine ja mittekuulamine“ – Jeesus tsiteerib siin Jesajat (Js 6:9–10) – väljendab pattu Püha Vaimu vastu, millest oli juttu eelmises peatükis.

13–20. Võimalike arusaamatuste vältimiseks annab Jeesus oma mõistuloole põhjaliku kommentaari. Tõsiasi, et Markus selle täielikult kirja paneb, tähendab, et see Meistri jutt avaldas apostlitele tugevat mõju.

Mõistujutt, kreeka parabolē, on võrdlus, mille sügavam tähendus jääb teatavas mõttes mõistatuslikuks ja mille kuulaja peab ise välja otsima.