Читать книгу Evangeeliumiga maailmateedel. Kogutud teosed IV - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 8

21. Ja Ta ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et teda panna vaka või voodi alla? Kas mitte selleks, et ta lambijalale pandaks?

22. Sest ei ole midagi peidetut, mis ei peaks avalikuks saama, ja ei ole midagi salajast, mis ei peaks päevavalgele tulema.

23. Kui kellelgi on kõrvad kuulmiseks, siis kuulgu.“

24. Ja Ta ütles neile veel: „Pange tähele, mida te kuulete. Selle mõõdu järgi, millega teie olete mõõtnud, mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde.

25. Sest kellel juba on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.“

21–23. Lambiloo õpetusel on kaks aspekti. Kristus on nagu lamp, mis on määratud maailma valgustama. Oleks absurdne peita Tema päästvaid sõnu mitmesuguste rumalate kaalutluste alla. Need peab kogu inimkonnale kuuldavaks tegema.

Jumalariik on valguse riik nii siinses dimensioonis kui ka tulevas. Selles ei kao ega unune mingi tõeluse osa. Ka kõik see, mida me arvame salajas tegevat, tuleb ajaloo lõpus avalikuks, sest sellel, mida me teeme, on juba praegu pealtvaatajaid ja tunnistajaid. Peaksime teadma, et ühtegi kurja tegu ei saa nõnda maha matta, et Jumal seda ei näeks.

24–25. Võrdõiguslikkus ei ole Prantsuse revolutsiooni väljamõeldis. Sellest on juttu juba Piiblis. Moraalsel pinnal on meil kõigil samad võimalused ning samad kohustused. Meile kõigile antakse võimalus kujundada oma elu. Ja selle järgi, kuidas me suhtume oma ümbrusesse, kuidas me kohtleme oma ligimest, kuidas me „mõõdame“ väärtusi ja vahekorda Jumalaga, areneb ka meie elukäik nii füüsilises kui metafüüsilises dimensioonis.

Tuleb meeles pidada, et Jeesus ei lahenda kunagi konkreetseid argielu küsimusi. Ta ei mõista hukka Rooma okupatsiooni, ei nõua demokraatlikku riigikorda ega ütle, kuidas lapsed peavad jagama isa varandust. Tema juhtnöörid on üldised ja sellega kehtivad kõikjal. Armasta ligimest nagu iseennast … Kui sa sellega hakkama saad, siis taipad ka, kuidas sa pead käituma ja igapäevaseid probleeme lahendama.

Kristlane, kes ei mõtle oma Meistri sõnu lõpuni, ei märka vahel ise oma vasturääkivusi. Võtame näiteks Oneesimose loo ja selle vastukaja ajaloos.

Pauluse kiri Fileemonile on suhteliselt lühike, kõige lühem apostli kirjade seas, kuid „diplomaatiliselt“ osav. See algab eriti südamlike tervitussõnadega oma sõbrale ja kaastöölisele, et paluda temalt andestust orjale Oneesimosele, kes oli kodust põgenenud ja Pauluse juurest abi otsinud. Paulus oli sel ajal vangis, kuid siiski suhteliselt vaba, et välismaailmaga kontakti pidada. Ta tohtis vahetevahel ka koos valvuriga linnas käia.

Oneesimos laseb end ristida ja Paulus saadab ta oma isanda juurde tagasi koos kirjaga, milles ta palub orja mitte karistada, andes isegi mõista, et ta tuleks vabaks lasta. Siinkohal on huvitav märkida, et ka Cicero oli kord ühe põgenenud orja kaitseks välja astunud.

Kuna ristiusu järgi on kõik inimesed vennad, Jumala lapsed, siis muutub ka suhtumine orjadesse. Paljud kristlased lasksid oma orjad vabaks. Aga kuna Paulus ei mõista orjapidamist selge sõnaga hukka, siis on paljud põikpead, kes Pühakirja ei loe ega Kristuse õpetust ei järgi, õigustanud sajandite jooksul orjapidamist just selle Pauluse kirja põhjal.

See, kes avab end Jumala tarkusele, „mõõdab“ sündmusi ning olukordi Jumala valguses ja saab vaimselt rikkaks. Ja seda rikkust tuleb pidevalt juurde. Sellele ei jõua ega tohigi piiri panna. „Kui sa ütled, nüüd aitab, siis sa oled kadunud,“ kirjutab Augustinus oma „Jutlustes“. Kui uut energiat juurde ei tule, kahaneb ka endine. Ja nõnda kaotab see, kellel on vähe, veel oma viimasedki hüved ning võimalused.