Читать книгу Evangeeliumiga maailmateedel. Kogutud teosed IV - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 6
ОглавлениеPaastumisest
18. Johannese õpilased ja variserid paastusid. Ja nad tulid ja ütlesid Jeesusele: „Miks Johannese jüngrid ja variseride jüngrid paastuvad, aga sinu jüngrid ei paastu?“
19. Ja Jeesus ütles neile: „Kas pulmakülalised saavad paastuda nii kaua, kui peigmees on nendega? Nii kaua kui peigmees on nende juures, nad ei saa paastuda.
20. Aga tulevad päevad, mil peigmees nende juurest ära viiakse, küll nad siis paastuvad sellel päeval.
21. Keegi ei õmble vanale kuuele uut riidetükki, muidu kisub uus paik kulunud riide küljest ja käristab selle veel hullemaks.
22. Ja keegi ei kalla värsket veini vanadesse lähkritesse, muidu vein ajab lähkrid lõhki ja nõnda läheb vein kaduma ning lähkrid samuti. Aga värske veini peab panema uutesse lähkritesse.“
18–22. Kirjatundjad nurisevad ja kritiseerivad kõike. Ristija Johannese jüngrid paastusid, variseride õpilased paastuvad, Jeesus oma sõpradega aga pidutseb … Nad ei tea veel, et Jeesuse sünniga – Jumala inimesekssaamisega! – on alanud uus ajastu, milles hakkavad kehtima uued reeglid. Kristuse õpetus on uus vein, mida ei sobi panna vanadesse lähkritesse. Oluline osa Moosese seadusest jääb püsima, aga tavad ja kombed peavad radikaalselt muutuma. Kristuse õpetus viib judaismi täiusele, kirjutab kardinal Lustiger.
Hingamispäevast
23. Ja ühel hingamispäeval juhtus Jeesus minema läbi viljapõldude ja Tema jüngrid hakkasid teed kõndides viljapäid katkuma.
24. Aga variserid ütlesid Talle: „Vaata, nad teevad hingamispäeval, mida ei tohi teha!“
25. Ja Tema ütles neile: „Kas te pole kunagi lugenud, mida tegi Taavet, kui tal häda kätte tuli ja tema ning tema kaaslased olid näljas?
26. Kuidas ta astus Jumala kotta ülempreester Ebjatari ajal ning sõi ära vaateleivad, mida ainult preestrid tohivad süüa, ja andis neid isegi oma kaaslastele.“
27. Ja Ta ütles neile veel: „Hingamispäev on tehtud inimese jaoks ja mitte inimene hingamispäeva jaoks.
28. Nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.“
23–24. Hingamispäev ehk sabat oli pühendatud Jumalale (vt 2Ms 20:8–11, 5Ms 5:14). Jahve20 ise määras nädala seitsmenda päeva inimestele ja ka loomadele puhkuseks. Põhimõtteliselt ei tohi sel päeval käsile võtta ühtegi mitte hädavajalikku tööd, mis takistab vaimset süvenemist. Meil kõigil on ju reeglipäraselt tarvis vaikust ja rahu, et segamatult palvetada ning oluliste küsimuste üle järele mõelda. Aja jooksul koostati nimekiri töödest, mida sabatipäeval teha ei tohtinud. Jeesuse ajal oli neid juba 39. Ka viljalõikus kuulus keelatud tegevuste hulka. Nii et kui jüngrid viljapäid katkusid ja sealt teri sõid, pidasid variserid seda „lõikuseks“!
25–27. Igal nädalal toodi Iisraeli kaheteistkümne suguharu nimel templisse Jumala auks kaksteist leiba. Need nn vaateleivad jäid sinna terveks nädalaks, ja kui uued sisse toodi, tohtisid preestrid – ja ainult nemad – eelnevad ära süüa.
Viljapeade episood näitab, et seadustest ning tavadest ei tohi pimesi kinni hoida. On kõrgemaid väärtusi, millega peame arvestama. II Vatikani kirikukogu tuletab meelde, et „sotsiaalne kord ja selle edu peavad alati isikute heaks tulema; asjad on allutatud isikutele ja mitte ümberpöördult“. Kui õiglus ning armastus seda nõuavad, siis võib kõikidest reeglitest üle astuda.
28. „Inimese Poeg“ (kreeka keeles ho hyios tou anthropou) on väljend, mille üle on palju vaieldud. See esineb juba Hesekielil, kes seostab heebrea ben-adam (aramea bar-nasa) asesõnaga kolmanda isiku kohta. Taanielil esindab Inimese Poeg Jumala püha rahvast: ta tõuseb maa pealt Jumala trooni ette, et sealt vastu võtta võim kogu inimkonna üle (Tn 7:13).
Navarra piiblikommentaar väidab, et Jeesus eelistas seda väljendit „Taaveti pojale“ ja „Messiale“, sest viimased olid tol ajal liiga natsionalistliku värvinguga. Huvitav on märkida, et Jeesus räägib Inimese Pojast alati kolmandas isikus.
3. PEATÜKK
Kuivanud käega inimene
1. Ja Jeesus läks jälle sünagoogi. Ja seal oli inimene, kellel oli kuivanud käsi.
2. Ja Teda peeti silmas, et näha, kas Ta teeb terveks hingamispäeval, et nõnda saaks Tema peale kaevata.
3. Ja Tema ütleb inimesele, kelle käsi oli kuivanud: „Tule, seisa siin keskel.“
4. Siis Ta ütleb neile: „Kas hingamispäeval on lubatud teha head või halba, elu päästa või ära võtta?“ Aga nemad jäid vait.
5. Ja vaadates neid vihase pilguga ja tundes kurbust nende südame pimeduse pärast, ütleb Ta inimesele: „Siruta oma käsi välja!“ Ja tema sirutas, ja ta käsi sai terveks.
6. Siis variserid läksid kohe välja koos heroodeslastega Tema vastu nõu pidama, mil viisil nad võiksid Ta hukka saata.
1–3. Armastuse seadus nõuab ligimese aitamist ja päästmist ükskõik millisel tähtpäeval või millises olukorras. Atroofia ehk elundi kõhetumise parandamise küsimus annab hea näite hingamispäeva perverssest pühitsemisest. See ei nõua mingit erilist „tööd“, piisab öeldud sõnast. Kuid variseride kiuslikkus otsib hoolega kõikvõimalikke süüdistusi Jeesuse vastu.
4. Jeesuse küsimus paneb südametunnistuse olulise valiku ette: kas teha head (ja parandada viga) või teha halba (näiteks panna pead kokku ja arutada, kuidas ligimest auku ajada); kas päästa elu (anda tagasi jõud) või see ära võtta (jätta teine oma hädaga üksi ja vaadata külmalt pealt, kuidas ta kõngeb). Terve mõistus peaks ise meie käitumist kontrollima. Samuti kui lammas kukub kaevu, tuleb ta sealt välja tõmmata, olgu siis hingamispäev või mitte (vt Mt 12:11–12).
5. Jeesuse pilk näeb südame põhja. Seda pilku mainivad evangelistid mitmes kohas. Ainult siin öeldakse, et Ta oli vihane variseride silmakirjalikkuse peale. Aga Jumala „viha“ on seotud kurbusega: Tema ei soovi karistada ega kätte maksta, vaid loodab, et me ükskord oma pimedusest ning tigedusest välja võitleme.
6. Variserid moodustasid juutide vaimse eliidi. Heroodeslased21 kogunesid kuninga ümber, nende „partei“ kasutas oma seisundit poliitiliste ja majanduslike hüvede kindlustamiseks. Variserid ja heroodeslased ei ole kunagi omavahel läbi saanud, kuid nüüd ühinevad nad Jeesuse vastu. Mõlemad kardavad Teda: esimesed leiavad, et Ta on ohtlikult revolutsiooniline, teised jälle ei kannata Tema sõnumi metafüüsilist ja eshatoloogilist22 aspekti, sest nende arust mängib Messias Iisraeli ajaloos ainult poliitilist osa.
Rahvahulgad Jeesuse ümber
7. Ja Jeesus läks oma jüngritega ära järve poole. Ja Talle järgnes suur rahvahulk Galileast ja Juudamaalt
8. ja Jeruusalemmast ja Idumeast ja sealtpoolt Jordanit ja Tüürose ja Siidoni ümbrusest – ilmatu suur rahvahulk tuli Tema juurde, kui saadi kuulda, mida kõike Ta tegi.
9. Ja Ta ütles oma jüngritele, et need hoiaksid Talle varuks ühe paadi, et pääseda rahvamassi trügimisest.
10. Sest Ta tegi terveks paljusid, nii et kõik need, kel oli mingi häda, tungisid Talle peale, et Teda puudutada.
11. Ja roojased vaimud, kui nad nägid Teda, langesid Ta ette maha ja kisendasid: „Sina oled Jumala Poeg!“
12. Aga Ta ähvardas neid ägedalt, et nad ei kuulutaks, kes Ta on.
7–12. Jeesuse jumalik võim tegi terveks. Pole imestada, et igasuguste tõbedega joosti Tema järele. Ka teistes evangeeliumides kirjeldatakse rahvahulkade kogunemist Jeesuse ümber. Kes ei sooviks endale vaimset ja ka füüsilist tervist? Tänapäeval suudame me Jeesust paluda ja „puudutada“ sakramentide kaudu. Jumal-inimene teeb terveks, kui me Teda usaldame (Aquino Thomas).
Kaheteistkümne apostli valimine
13. Siis läks Ta üles mäe peale ja kutsus enda juurde neid, keda Ta ise tahtis, ja need tulid Tema juurde.
14. Ja Ta valis välja kaksteist, et need oleksid Temaga ja et Ta võiks neid saata jutlustama
15. ja et neil oleks võim kurje vaime välja ajada.
16. Nõnda seadis Ta need kaksteist ja Siimonale Ta andis nimeks Peetrus.
17. Siis Ta valis Sebedeuse poja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning pani neile nimeks Boanerges, see tähendab Kõuepojad.
18. Ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Alfeuse poja Jaakobuse ning Taddeuse ja Siimona liignimega „innukas“,
19. ja Juudas Iskarioti, kes Tema ära andis.
13. Kutsumise aluseks on Jumala tahtmine. Tema kutsub ja näitab teed. Asjade edasine käik oleneb inimese vastusest.
14–19. Jeesus valib kaksteist apostlit. Kreeka apostolos on tuletatud tegusõnast apostello, st „saatma, läkitama“. Apostel on niisiis saadik, kes peab täitma mingit kindlat ülesannet. Eriti tähelepanuväärne on apostlite arv: neid on kaksteist nagu Iisraeli patriarhe, kes nüüdsest peale esindavad Jumala rahvast. Nõnda kinnitab Jeesus sidet Vana ja Uue Testamendi vahel.
Apostlite ülesandeks on kuulutada evangeeliumi ja juhtida ristirahva elu. Nad moodustavad kompaktse grupi ja saavad osa Jeesuse jõust, et teha haigeid terveks ja ajada välja kurje vaime. Esimeseks neist saab Siimon (Shimon ben Jona), kellele Jeesus annab nimeks „Kalju“, (aramea keeles Kepha, kreeka keeles Petros) ja kelle peale Jumal ehitab Kiriku (Mt 16:18).
Nimekirjas viimane on Juudas Iskariot, st Keriot, „see, kes Tema ära andis“. Kui ta rühmast välja langeb, valitakse tema asemele Mattias (Ap 1:26).
