Читать книгу Evangeeliumiga maailmateedel. Kogutud teosed IV - Fanny de Sivers (autor) Arne Hiob (koostaja) - Страница 5
ОглавлениеPeetruse ämma ja teiste haigete tervendamine
29. Ja kohe kui nad sünagoogist välja tulid, läksid nad koos Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja.
30. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja kohemaid kõnelesid nad temast Jeesusele.
31. Ja Tema astus juurde, võttis tal käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus temast ning ta hakkas neid teenima.
32. Aga õhtu saabudes, pärast päikese loojumist tõid nad Tema juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud
33. ja terve linn oli kogunenud ukse ette.
34. Ja Ta tegi terveks paljusid, kes põdesid mitmesuguseid tõbesid, ning ajas välja palju kurje vaime, aga ei lubanud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes Tema on.
29–34. Apostlitest ei tea me enne nende „kutsumist“ suurt midagi. Kirjutatud on ainult, et nad olid kalurid. Episood haige ämmaga näitab, et Peetrus oli abielus või oli seda olnud, ja elas Kapernaumas, arvatavasti oma naise vanemate majas, mis pidi olema küllalt suur, et võtta vastu ja majutada Jeesust koos jüngritega.
Kuna linn on väike, siis levib teade kahest imeteost – kurja vaimu väljaajamisest ja Peetruse ämma tervekstegemisest – kiiresti kogu ümbruskonnas. Kui päike loojub, tähendab see sabati lõppu ja võimaldab jälle normaalset tegevust, siis tuuakse igalt poolt tõbiseid ning vigaseid Jeesuse juurde.
Ka kurjad vaimud teavad juba, et Jeesus on Messias. Jeesus käsib neil vaikida, nagu hiljem ka apostlitel, sest rahva poolt oodatud Messias on poliitiline kuju ja talle peab aja jooksul kannatlikult selgitama, mida tähendab see sõna Jumala plaanis. Imed aitavad huvi äratada ja mõtlema panna.
Kui Jeesus käsib kurjadel vaimudel suu pidada, siis võibolla ka sellepärast, et Ta ei taha vastu võtta Valede Vürsti tunnistust Tõele, nagu mõned kirikuisad on arvanud.
Lahkumine Kapernaumast
35. Ja järgmisel hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, läks välja ühte üksildasse kohta ja palvetas seal.
36. Ja Siimon ning need, kes olid Temaga, hakkasid Teda otsima
37. ja kui nad Ta üles leidsid, ütlesid nad Talle: „Kõik otsivad Sind.“
38. Ja Tema ütles neile: „Lähme mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma ju tulnud.“
39. Ja Ta jutlustas nende sünagoogides, käies läbi terve Galilea, ning ajas välja kurje vaime.
35. Et Jumal on meie Isa, siis on loomulik olla Temaga pidevalt ühenduses. Jeesus näitab, et oluline palve on isiklik kahekõne Jumalaga – mõnikord ka õnnetu või vihane monoloog Issanda ees. Tavaliselt aga üksinduses suletud uste taga, kus võib Loojale öelda kõik, mis hinge vaevab. Ka kollektiivne palve on tähtis, aga see ei asenda isiklikku. Palves peame paluma ja tänama – kõige kokkuvõtlikum on siin Meie Isa palve –, kõik oma plaanid, hädad ja probleemid Jumala ette tooma. Võime talle isegi etteheiteid teha. Kuskil kirjutati ühest aasia tüdrukust, kes sõimas Jumalat nii kaua, kuni see lõpuks vastas ja neiu ahastusele lahenduse kätte näitas. Jumal vastab alati, kuid sageli hoopis teisiti, kui me seda ootame, ja ajal, mille Tema ise valib.
Kui vastus jääb tulemata, siis on süüdi meie sisemine hoiak. Augustinus seletab, et meie palvet ei võeta kuulda, kui me küsime aut mali, aut male, aut mala – „olles ise halvad või paludes halvasti või soovides halbu asju“. Üks pahur vanamees tülitses oma naabriga ja palvetas iga päev, et Jumal tema vastikut üleaedset karistaks. Millegipärast oli ta täiesti unustanud, et „võlglastele tuleb andeks anda“ … Muidugi ei tulnud sellest palvest midagi positiivset välja.
Usaldus Isa vastu annab tuge ja heidab valgust kogu meie argisele tegevusele. Kuigi Jumal teab, mida me vajame, tahab Ta, et me sellest räägiksime.
36–39. Jeesus ei seo end inimeste soovidega, vaid kuulutab Jumala sõna. Hiljem teevad seda apostlid ja Kirik ning see on ka kõigi kristlaste kohus. Sest Hea Sõnum on määratud kogu maailmale (vt Mk 16:15).
Pidalitõbise tervendamine
40. Ja Tema juurde tuli pidalitõbine, palus ja langes põlvili ja ütles Temale: „Kui Sa tahad, siis Sa võid mu puhtaks teha.“
41. Ja Jeesusel hakkas temast hale. Ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!“
42. Ja sedamaid lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks.
43. Ja Jeesus kõneles temaga karmilt ja saatis ta kohe minema.
44. Ja ütles temale: „Hoia, et sa sellest kellelegi ei räägi, aga mine näita ennast preestrile ja ohverda oma tervekssaamise eest, mis Mooses on käskinud, tunnistuseks rahvale.“
45. Aga kui mees oli läinud, hakkas ta igal pool jutustama ja seda uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult ühtegi linna sisse minna, vaid pidi olema väljas tühjades kohtades. Ja igalt poolt tuli inimesi Tema juurde.
40–44. Haiguseid peeti patu karistuseks (5Ms 28:15, 21–35, 58–61). Eriti sümboliseeris pattu pidalitõbi, sest see teeb inimese inetuks ja vastikuks, vastikus aga on üldiselt patuga seotud. Leeprat on raske ravida ja see on nakkav, seetõttu muutub iga haige ühiskonnale ohtlikuks. Moosese seaduse järgi pidi pidalitõbine elama eraldi ja hoiduma kokkupuutest teiste inimestega. Kui tal siiski õnnestus terveks saada, pidi ta minema preestri juurde, kes tegi kindlaks, kas teda võis uuesti inimeste hulka lubada, ja andis selleks vastava tunnistuse. Seadus nägi ette ka rituaalse puhastuse vormid. Jeesus respekteerib siin Seaduse eeskirju.
Pidalitõbise usaldus kannab vilja. Tema palve on aktuaalne ja peaks meid kõiki aitama: „Issand, Issand, kui Sa tahad, võid Sa mind terveks teha.“
45. Jeesus nõuab diskreetsust, sest veel pole aeg Tema tegevusele reklaami teha. Kuid suurt rõõmu on raske vaos hoida ja „millest süda täis, sellest suu räägib“, nagu ütleb vanasõna. Seda vaimustust ei mõista Jumal hukka.
2. PEATÜKK
Halvatu tervendamine
1. Ja kui Jeesus tuli mõne aja pärast uuesti Kapernauma, saadi kuulda, et Ta on kodus.
2. Ja rahvast tuli kokku nii palju, et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kuulutas neile Jumala Sõna.
3. Ja Tema juurde toodi halvatu, keda kandsid neli meest.
4. Ja kuna nad ei saanud rahvamurru tõttu teda Jeesuse ette tuua, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus Ta oli, ja lasksid avausest alla voodi, millel halvatu lamas.
5. Ja nende usku nähes ütleb Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“
6. Aga seal istusid mõned kirjatundjad, kes mõtlesid oma südames:
7. „Kuidas see inimene võib nõnda kõnelda? Ta teotab! Kes muu võib patte andeks anda kui mitte Jumal üksi?“
8. Jeesus tundis kohe oma vaimus, et need nõnda mõtlesid iseeneses. Ja Ta ütles neile: „Miks te hoiate selliseid mõtteid oma südames?
9. Mis on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda: „Tõuse püsti, võta oma voodi ja kõnni!“
10. Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on maa peal võim patte andeks anda,“ – Ta ütles halvatule –
11. „sinule ma ütlen: tõuse püsti, võta oma voodi ja mine koju!“
12. Ja see tõusis silmapilkselt püsti, võttis oma voodi ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik imestasid ja kiitsid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me veel kunagi näinud.“
1–5. Maja katus moodustas enamasti terrassi, kuhu viis hoone tagaküljelt kitsas trepp. Kuna trügiv rahvahulk ei lasknud halvatu kanderaami ukse kaudu viia, tulid kandjad arukale mõttele ronida katusele, lükata seal paar plaati kõrvale ja lasta halvatu alla otse Jeesuse ette. Nad pidid maja hästi tundma ja olema veendunud, et nende hulljulge temp annab positiivseid tagajärgi. Kandjad uskusid, et Jeesus võib päästa. Mida halvatu asjast arvas, see ei ole selge. Püha Hieronymus kirjutab, et mees oli halvatud kahekordselt, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, nii et ta ise ei olnud enam võimeline Jumala poole pöörduma. Kaaslaste usk aitab halvatut ja Kristuse andestus lubab tal uuesti Jumalaga kohtuda.
Patt lahutab! Patt lahutab inimesi üksteisest ja Jumalast, sellega ka kõigest muust loodust. Ta halvab meie arengut. „Sinu patud on sulle andeks antud“ – see oluline lause, mis võimaldab Jumalaga uut kontakti, on ka pihisakramenti üle võetud.
6–12. Öelda on kerge, teha aga raskem. Paistab selge, et hingehaigused kuuluvad Jumala valdkonda. Jeesuse vastus kirjatundjatele, kes teavad, et ainult Jumal võib patte andeks anda, on loogiline. Halvatu tervendamisega näitab Jeesus oma jumalikku võimu, kui Ta kõrvaldab haiguse, mida peetakse patu tagajärjeks. See tegu tunnistab, et Ta võib ka haiguse põhjuse ära võtta.
Huvitav on siinjuures märkida, et võim patte andeks anda on üle kantud Kirikule (vt Jh 20:22–23 ja Mt 18:18). Pihisakramendis ei räägi preester enda nimel, vaid ta kordab Kristuse sõnu: „Sinu patud on sulle andeks antud!“
Tölneri kutsumine
13. Ja Jeesus läks jälle välja järve äärde. Ja kõik rahvas tuli Tema juurde ja Ta õpetas neid.
14. Ja edasi minnes nägi ta Leevit, Alfeuse poega, tollihoone juures istumas. Ja Ta ütles talle: „Järgne mulle!“ Ja Leevi tõusis püsti ja järgnes Temale.
15. Ja sündis, et kui Jeesus istus lauas selle inimese majas, istus koos Tema ja Tema jüngritega palju tölnereid ja patuseid, sest neid, kes Temale järgnesid, oli palju.
16. Ja kirjatundjad variseride seast, kes nägid, et Ta sööb koos patuste ja tölneritega, ütlesid Tema jüngritele: „Miks Ta sööb koos patuste ja tölneritega?“
17. Kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta neile: „Ega tervetel ei ole vaja arsti, vaid neil, kes on haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.“
13–15. Järve ääres õpetades kohtas Jeesus tolliametnik Leevit, kellest sai evangelist Matteus (vrd Mt 9:9).17 Juudi traditsiooni järgi on inimesel sageli kaks nime, näiteks Jaakob-Iisrael, Siimon-Peetrus jne. Teine nimi märkis enamasti mingit muutust elus või tegevuses.
Tolliamet oli maksuamet Rooma administratsiooni teenistuses. Tölner pidi kaupu takseerima – Kapernaum oli ju piirilinn – ja rahva käest makse kokku korjama. Sealjuures sai ta ka iseenda taskuid täita. Sellepärast oli see amet üldiselt põlatud ning vihatud, kuid ka kadestatud.
Leevi järgneb spontaanselt Jeesuse kutsele. Arvatavasti oli ta juba hakanud kahtlema oma elukutse väärtuses. Võibolla kannatab ta ka sellepärast, et teda peetakse koloniaalvõimu käsilaseks. Äraandja! Igatahes võimalus eluviisi muuta rõõmustab teda nii, et ta korraldab oma majas pidusöögi, kuhu tuleb rohkearvuliselt kolleege ja muid tuttavaid, kelle seast on juba mitmed aru saanud, et Jeesuse õpetus on olulisem kui kogu muu „kasu“ meie elus.
16–17. Variseridest kirjatundjad18, kes peavad end teistest paremaks, ei mõista, miks see uus õpetaja käib läbi inimestega, keda „korralik“ seltskond peab patusteks. Kas ta ei märka, et ta annab argumente oma vastastele ning laimajatele? Aga ainult haigetel on vaja arsti. Paljud negatiivsed isikud meie ühiskonnas võiksid muutuda paremaks, kui need paremad kodanikud püüaksid nendega ühendust võtta, neid aidata, anda neile võimalust vaimsete väärtuste avastamiseks. Inimese südant tunneb ainult Jumal. Meie aga peaksime püüdma vaadata tõelist nägu ükskõik millise maski all.
Manihheistlik19 inimkonna jaotamine headeks ja kurjadeks on pealiskaudne ja isegi lapsik. Meis kõigis on midagi halba, oleme kõik kutsutud paremaks saama. Samuti oleme võimelised arenema pühaduse suunas, kui me ainult siiralt tahame.
