Читать книгу Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II - Fanny de Sivers - Страница 10

Armastus ja hoolitsus

Vaatan Kanni sõnastikust järele, kuidas tõlkida eesti keelde prantsuse charité, ladina caritas. Raamatus seisab „heldus, halastus“. Definitsioon tundub siin liiga sentimentaalne. Ka „ligimesearmastus“ osutab ainult mõiste ühele aspektile, jättes vahel kõrvale ühenduse Jumalaga ja õrnuse kõige loodu vastu. Caritas on tegelikult armastus kõige kõrgemas astmes.

Kogu paastuaja programm – paast, almus, palve – tugineb sellele armastusele. Ja kui Jumalaema Medjugorjes väidaks, et „armastus ei saa kuidagi asendada paastumist“, siis tõestaks ta sellega, et Maarja ilmumise lool puudub siin tõepõhi, ja et tegemist on illusiooni või häbematu pettusega. Maarja võib ilmuda igal pool ja ta ilmub seal, kus Jumal tahab, aga tema sõnad ei saa vastu rääkida Evangeeliumi põhimõtetele. Armastus on ja jääb esimeseks käsuks.

Võtsin ühe pealelõuna oma kibedast tööajast, et külastada üht vana sõpra, kellega olin pikki aastaid koos töötanud ja kellega mind sidusid mitmed eluideaalid. Mademoiselle R. oli saksa keele õpetaja College SainteMarie’s ja sõja lõpul asutas ta sõprusrühma saksa üliõpilaste vastuvõtuks Pariisis. Enne selle 50. aastapäeva oli aga asutaja saabunud seniilsuse kuristiku äärele ja kolledž oli otsustanud ta vanadekodusse viia.

Meie teed olid vahepeal kaunikesti lahku läinud, aga ta oli minu üle uhke, liialdades mu annete ning teenetega, nagu seda kaugemalt vaadates sageli tehakse. Igatahes uskusin, et seisin tema elus tähtsal kohal.

Nüüd ei tundnud ta mind enam ära. Ka minu nimi ei äratanud temas enam mingit mälestust. Ja tema vaimustus mu sünnipäevapeo puhul Collège de France’is? Ei tea enam. Ja Eesti? Mis Eesti? Kõigest sellest polnud enam midagi järele jäänud. Tema väsinud peas käis ringi ainult tema enda looming, selle algaastad, kõikide nende nimed ja teod, kes olid teda vanaduspõlves asendanud ja kes ei osanud teha oma tööd, nagu oleks pidanud. Mina olin tema ajust lõplikult välja pühitud.

Pariisi taevas oli hall ja vesine, nagu märtsikuus ikka. Seisin tänava ääres ja ootasin bussi, ja tundsin äkki iseäralikku kergendust. Õhk oli värske ning veenire rentslis vulises vaevaltkuuldavalt. Nartsiss minus ei vaadanud enam oma peegelpilti. Sain aru, et paastuda võib ka kaasinimeste austusest ning armastusest, teadmises, et Jumal üksi mäletab meid alati ja hoolib meist, nagu me oleme.

Ilmalik paastumine

Paastumist tuntakse mingil viisil vist kõikides tsivilisatsioonides. Ta ei tarvitse alati olla seotud usuga. Juba vanas Kreekas harjutati paastumist. Stoikuid aitas toidust loobumine tahtejõudu suurendada, Epikurost näis motiveerivat peamiselt hirm seedehäirete ees. Pythagoras lootis end nõnda lahti rebida mateeriast, kindlustada vaimule vaba lendu. Tänapäev nälgitakse esteetilistel või tervislikel põhjustel ja võitlus poliitilisel pinnal kasutab ühe meetodina näljastreiki.

Pythagorase vaade mateeriale väljendub paljudes teistes paganlikes askeesides: mateeria on hädaohtlik, vangistab vaimu, temast peab lahti saama. Kreeka askesis tähendabki harjutamist, treeningut. Filosoof võib end siin võrrelda võiduahne atleediga, kes pingutab, et tingimata jõuda eesmärgile.

Selline sportlik paastumine teeb tavaliselt enesekeskseks ja tuimaks kõige selle vastu, mis maailmas sünnib. Ta avab ka tee ekstaasi, hüpnootilisse olukorda, maagiasse. Ja teatavas staadiumis rikub ta inimese keha ja hinge. Meie esivanemate nõiad vist ei paastunud, aga Siberi šamaanidest on teada, milliseid mürgiaineid nad alla neelasid, nii et ka nende puhul mängib kõht olulist osa.

Paastumine ja almuste andmine

Ristiusk ei põlga mateeriat. Jumal on selle loonud ja inkarnatsioonis tunnistab Ta, et see on „hea“ nagu kõik loodu. Küsimused ning kahtlused tekivad ainult meie võimetuses tõelust ära tunda.

Kristliku paastumise eesmärgiks ei ole lihalikust põgenemine, vaid selle vastuvõtmine ning valitsemine. Mitte askees askeesi pärast – näe, mina olen parem ja tugevam kui teised! – vaid pilk Jumala poole, jagusaamine oma kirgedest, tungidest, halbadest harjumustest, ja konkreetne abi kaasinimestele. Kristlik paast ei eksisteeri ilma almuseta. Ühes 2. sajandi tekstis seisab:

„Kui on vaja aidata mõnda orja või vaest, paastuvad kristlased kaks või kolm päeva, ja saadavad temale toidu, mida nad olid enda jaoks valmistanud.“

Ja ühest teisest kohas loeme:

„Kui sina neid nõuandeid jälgid, siis on sinu paast täiuslik. Kuula nüüd, mis sa pead tegema: paastupäeval pead sa sööma ainult leiba ja jooma vett; siis rehkendad sa kokku, mis sa oleksid sel päeval oma toidu peale kulutanud ja annad vastava summa mõnele lesknaisele, vaeslapsele või kellelegi, kel on kõigest puudus. Nõnda jätad sa end ilma millestki, mis kellelegi teisele kasu toob ja tema nälga kustutab …“

Ka rikastest maades on almuse jagamine jäänud veel üheks paastuaja tunnuseks. Prantsusmaal on küllalt igasuguseid abistamisorganisatsioone, kes korjavad raha, riideid või toiduaineid ja kelle poole võib hädaline pöörduda aasta läbi. Kuid paastuajal võtab iga kogudus endale ühe erilise ülesande – mõnikord on see kaevu puurimine kuskil Aafrikas, siis põllutööriistade ostmine vaeses mahajäänud India külas. Tänavu annetame Palestiina koolidele asulates, mis on eriti kannatanud pommirünnakute all.

Mõtlen kurbusega kõhnadele ja kahvatutele eesti lastele, kelle alatoitlus hävitab tõusva sugupõlve elujõu. Mõtlen kibedusega vanadele, kes peavad valima toidu ning vajalike arstirohtude vahel. Kõigile nendele, kel ei ole enam kohta meie rabelevas tarbijaühiskonnas. Ja samal ajab varastab, raiskab ning pidutseb nõndanimetatud „seltskond“, kelle veiniklaasitõstmiste ja tordilõikamistega kostitavad meid „edumeelsed“ ajalehed.

Eesti intellektuaalid otsivad kramplikult uusi originaalseid teemasid, kuid visklevad ikka veel pornograafias ning blasfeemias. Mure oma rahva moraalse ja materiaalse vaesuse pärast aitaks neil avastada midagi hoopis uut.

Juutide ja kristlaste paastumine

Moosese seadus ei nõua paastumist. Aga judaismis paastutakse sellegipärast. Võib arvata, et toidu piiramise tarvilikkuse on inimesed ise intuitiivselt ära tundnud. Nõnda on juutidel teatavate pühade rituaal seotud mitmepäevase paastuga, eriti Jom Kippur – suure andestuse püha.

Toidust loobumist tõlgendatakse Piiblis sageli patukahetsuse märgina: alandada end Jumala ees, tunnistades inimelu kõikuvust ja samas Jumala pühadust ning halastust. (Vt 3. Moosese 16, 29–31)

Paastumine võib ka konkreetselt tegevuseks ette valmistada: toetada palvet, anda jõudu mingiks vaimseks võitluseks, aidata vaenlasest jagu saada, suuta ühele hädale lõppu teha jne. Apostel Paulus näiteks paastus sageli oma misjonitöö viljastamiseks.

Paast võib olla seotud ka isikliku leinaga või sügava murega oma rahva pärast.

Algkristlased paastusid nagu juudid. Alles 4. sajandil korraldas Kirik ühise paastuaja oma liturgiliste tekstide ning tseremooniatega. Need 40 päeva enne Paasapüha olid määratud peamiselt katehhumeenidele, kes pidid paasaliturgia raamis vastu võtma ristimise sakramendi. Kuid ka ristituil on tarvis ristimistõotusi uuendada. Sakrament ise on küll suur asi, aga igapäevane elu toodab vaimset prahti, valab meile igasuguseid kiusatusi või tagakiusamisi peale. Iga kristlane peab end reeglipäraselt puhastama, harjama, maailma saasta seljast uhtuma. Püha Leo Suur (5. saj), keda nimetatakse „Paastuaja doktoriks“, ei tee siin vahet katehhumeenide ja ristitute vahel: mõlemail on vaja „sureliku elu rooste“ vahetevahel maha kratsida.

Vältimatult tuleb end vaadata sellisena, nagu me oleme. Nõnda saame puhtamaks, vabamaks, õnnelikumaks.

Paastumine, kaastunne ja abivalmidus

Keegi naine nuttis rongis, kui ma õhtul Pariisist koju sõitsin. Alguses ma ei märganudki, sest vagun oli rahvast täis ja tema istus seljaga minu poole. Pea ja huulte liigutusest paistis, nagu ta naeraks. Alles kui ta oma kaelaräti sõrmede vahel puntrasse kortsutas ja kummuli pingile langes, sain ma aru. Oli näha, kuidas ta õlad vappusid, aga nuuksumine segunes rongimürinaga. Kaks meest vastaspingil istusid nagu nuiad, silmade asemel pisikesed nööbid, ühel hallid, teisel sinised. Lähemad naabrid lugesid ajalehte või vaatasid aknast välja. Paistis selge, et naine oli meeleheitel. Aga mida oleks siin pidanud tegema? Kui kellelegi tänaval kallale tungitakse, siis võib appi karata; kui ta kõnniteel pikali kukub, siis aitame ta jälle püsti. Aga siin väljendas end nimetu ahastus, millega eemalseisja ei oska midagi peale hakata.

Aga ometi – Issand Püha Vaim, mis on siis õige?

Mu süda kloppis hirmsasti. Nii ei tohi seda asja jätta, mõtlesin palavikuliselt. Aga kui ma püsti tõusen ja tema juurde astun, siis tõmban kogu vaguni tähelepanu endale, teen end arvatavasti naeruväärseks. Ja mis ma üldse oskan talle öelda? Ma ju ei tunne seda inimest ega tea, mis temaga on juhtunud. Võibolla saan veel sõimata!

Rong lähenes peatusele. Naine tõusis püsti, kahmas oma koti ja suundus ukse poole. Läksin talle järele ja küsisin, kas ma saan talle kuidagi kasulik olla. Naine ehmatas ja püüdis midagi vastata, kuid sõna ei jõudnud nutust läbi. Peatuseni jäi veel ainult kümmekond sekundit. Siis ütlesin midagi, mida ma ei oleks ise julgenud antud olukorras välja mõelda: „Siin maailmas ei ole ühtegi probleemi täiesti ilma lahenduseta. Pidage meeles, lahendus tuleb niikuinii, varem või hiljem.“

Vaguniuks avanes. Naine astus rongilt maha, keeras korra ümber ja viipas käega. Tema silmadest lugesin tänu.

Kõik oli läinud nii kiiresti, et ma ei taibanud õieti, mida ma tegin või ütlesin. Aga mu sõnad olid läinud märki.

Paastumine, maadlemine oma vigade ja nõrkustega. Ülesaamine oma edevusest ning argusest, hirmust olla naeruväärne.

Arvan, et meie ühiskond saaks teistsuguse näo, kui meil oleks rohkem julgust sündmustest osa võtta. Prantsuse filosoofi André Glucksmanni viimased kirjutised käsitlevad just ükskõiksuse pahesid. Inimene teeb palju asju valesti, aga kui ta midagi olulist tegemata jätab, siis võib lugu veel hullemaks minna. Glucksmann püüab lahti mõtestada 20. sajandi verist ajalugu, millest paljud eurooplased pole veel õieti aru saanud. Sündmuste selgitamiseks võetakse argumente majandusest, rahvastevahelisest nägelemisest, türannide võimuahnusest. Tegelikult toimub võitlus vaimsel pinnal. Euroopa tahab olla õilis ja vooruslik, kuid ei liiguta sõrmegi seal, kus oleks vaja õigust kaitsta. Vägivallale piiri panna. Aastal 1944 lõi Hitler Varssavi puruks. Nüüd meie päevil teeb Putin Groznõi maatasa. Ja meie vaatame pealt. Totalitarismi hävitamistung on kandunud üle meie sugupõlvele ja kaasaegne nihilism imbub igale poole. „Korralikud“ kodanikud ei võta küll osa lõhkumisest, kuid istuvad nagu need kaks meest rongis, kellest ma rääkisin, ja lasevad sündmustel areneda ükskõik mis suunas. Ka Hannah Arendt kirjutab kuskil, et türannidel pole vaja niivõrd fanaatilisi poolehoidjaid, kui just passiivset rahvamassi, kes ei liigu paigast, vaid laseb Kurja käsilastel tegutseda.