Читать книгу Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II - Fanny de Sivers - Страница 5

Jõulusõim

Pildid on mõjuvamad kui kõne. Jõulusõimed Vahemere maades toovad Evangeeliumi jutustused lähemale, teevad need koduseks: kaljukoobas või laut, Maarja lapsega, mõtlik Joosep, sinna juurde vahel ka rahvapärased karjased, mõnikord isegi eksootilised Hommikumaa targad, kes tegelikult ilmusid Petlemma palju hiljem. Aga ajalooline täpsus pole siin oluline. Jõulusõim pidi algselt illustreerima katekismust. Kristuse sündi kujutati juba 2. sajandil Rooma katakombides. 4. sajandil ilmuvad ühele sarkofaagile „kolm kuningat”. Kuid piltide õpetlikkust märkab kõige paremini Assisi Franciscus, kes lavastas oma sõpradega – ja paavsti loal – aastal 1223 Greccio lossis Petlemma stseeni ja tõi sinna ka veise ning eesli, keda Piiblis pole nimetatud, kuid kes nüüdsest peale kuuluvad loomulikult sõime juurde.

Intellektualismi kinnijooksnud teoloogid püüavad loomade juuresolekut seletada sümbolitena: eesel peab esindama paganarahvaid ja veis juute, kes kannavad seaduse iket. Nad unustavad, et kogu kosmos, ka loomad ja kõik muu loodu kuulub Jumala loomingusse ja et neil on koht Kristuse juures. Kristus lõi maailma, – per quem omnia facta sunt, seisab usutunnistuses. Nende olevuste kaudu, kes sõime ilmuvad – ka täht katusel või koopa sissekäigus – võtab kogu Universum vastu Jumal-Poja sünni.

Iga rahvas teeb jõulusõime oma traditsioonide kohaselt. Boliivias tuuakse koopasse laama ja pühale perekonnale pannakse selga pontšod. Kongo kandis kannavad karjased suguharude maske. Bretagne’s sõidavad Hommikumaa „kuningad” laevaga kohale ja kingivad Jeesusele kalu. Kujutan ette, milline võiks olla eesti jõulusõim: antiikne rehealune, Joosep lambanahast kasukas, Maarjal triibuline eesti seelik. Kass istub lävel. Kangro „vend vares” vaatab aknast sisse …

Eestlastel on ilusaid traditsioone. Kas ei võiks neile juurde „ehitada” jõulusõime legendi? Legendid on kasulikud noortele ja vanadele. Maal, kus pole legende, kirjutab luuletaja Patrice de la Tour du Pin, surevad inimesed külma kätte ära.

Koobas. Loomad

Miks Kristus pidi sündima koopas? Selle üle on ka vaieldud. Luuka teises peatükis leiame Uku Masingu tõlkes, et neil polnud ruumi majas.

Mis maja see siis võis olla, kus neile ruumi ei antud? Kreeka keeles nimetatakse seda katályma, ladina tõlkes esineb diversorium, mis tähendab ruumi või magamissaali. Sellepärast kasutatakse rahvakeeles termineid nagu öömaja, võõrastemaja, hotell, külalistuba. Kindel on, et rahvaloenduse ajal tekkis igal pool suur trügimine ja need, kel polnud kohapeal sugulasi ega sõpru, pidid mõnes „võõrastemajas” peavarju leidma. Väikeses Petlemmas polnud suurt valikut. Võibolla oli seal ainult üks kuurialune, kuhu reisijad kogunesid. Kujutan ette, et see võis neil päevil sarnaneda nõukogudeaegseile Venemaa raudteejaamadele, kus inimesed lamasid põrandal oma pakkide ja kompsude keskel, oodates oma rongi, millel ei paistnud olevat kindlat päeva ega kellaaega.

Sellises ruumis ei tahaks vist keegi last ilmale tuua. Aga sündmusi määrab siiski kõigepealt Jumala tahtmine. Jumal oleks võinud otsustada, et Jeesus sünnib kasvõi laadaplatsil, ja siis poleks mingit korteriprobleemi olnud. Aga Jumal valis koopa, mis oli määratud ainult loomadele. Jumal-Poeg sündis maa rüpes ja teda ümbritsesid olevused, kel polnud pattu. Jumala tulek maa peale on kosmiline sündmus.

Naljakana tunduvad kõik need nutused jõululood ja -laulud, kus halisetakse selle üle, et pühale perekonnale ei pakutud inimeste arust väärikat ulualust. Vahel jääb mulje, nagu oleksid Joosep ja Maarja käinud ühest majast teise ja et neid oleks igalt poolt välja visatud. Imelik, kuidas meie kujutlus peateelt ära kipub ja siis kõrvalteedel ummikusse satub.

Pühakiri on tõesti liiga napisõnaline. Ütleksin – nagu üks hea tuttav kord arvas: „Issandale võib ette heita informatsiooni puudulikkust!”

Kui pühad on peetud

Kui pühad on peetud, jõuludekoor ära koristatud ja kuivanud okstega kuuseke võibolla prügimäele veetud, siis võib meel tõesti minna nukraks. Kuid kõik nukrused on ju Kurjast, ja nagu juba alguses märgitud, on kogu meie elu advendiaeg lootuses kohtumisele Issandaga. See teadmine ei tohiks kunagi tuhmuda. Sellepärast tunduvad kõik need küünlad, mis meie kirikutes põlevad, nii kodused, soojad ning kuidagi julgustavad. Jumal-Poja inimesekssaamine tõi uue valguse meie ajalukku. Petlemma sõimest ja Kolgata hauapimedusest särab vastu meie tulevik.

Vahel süütan õhtuti küünla. Rõõmsad varjud hakkavad toaseinal tantsima …

Meie sõprus

Tavaliselt ei oota me Jumalat seal, kus ta on. Rahvas unistab võimsast Jumalast, kes lahendaks nende eluraskusi, arvab Evry piiskop Michel Dubost. Rahvas tahab imesid, leiba ja peremeest. Kui seda ei tule, siis ei tee ta Jumalast välja. Kuid Jumal ootab meie sõprust, ja selle sõpruse nimel jätab ta end varju. Muide, Jeesus ei mänginud kunagi peremeest!

Jumala mõistmiseks peab lugema Piiblit. Kui me sealt Jumala leiame, siis saame äkki ka iseendast ning kaasinimesest aru. See on raamat, mida ei suuda kunagi tühjaks lugeda.

Aken valguse jaoks

Mitmed eesti sõbrad väidavad, et neil ei ole Jumalat vaja. Et nad saavad üksi hakkama. Et nad on suutnud ise leida oma elu sihi ja võimalused end teostada. Momendil, mil selliseid sõnu öeldakse, paistab kindlasti, et need vastavad tõele, kuid mõni kuu või mõni aasta hiljem võivad tänase tunni tõekspidamised haihtuda nagu tolmupilv. Aja rattad ei jää kunagi seisma, ja kuhu nad veerevad, seda ei suuda inimene määrata.

Metafüüsiline pimedus näib kuuluvat eestlaste rahvusliku eripära juurde. Mis on selle põhjuseks? Kes oskab seda mõistatust seletada? Prantslased, kellega ma olen seda küsimust arutanud, arvavad, et pool sajandit Nõukogude propagandat on jätnud oma jäljed ka eesti ajudesse. Kuid need, kes mäletavad Esimest Vabariiki, peaksid meeles pidama, et ka enne polnud olukord parem. Ristiusk oli määratud trööstiks vaeseile ja viletsaile. Intelligentsed, jõulised ning edukad inimesed ei vajanud niisugust „vananaiste lori”! Eesti eliit oli vaimselt küps langema kommunistide rüppe.

Ka väliseestlaste jutud meenutavad kolmekümnendaid aastaid. Mida arvata ajakirjandusest, mis seletab, et Eesti tulevikku võib päästa ainult riigimees, kes oskab organiseerida turumajandust ja meelitada kodumaale suurel hulgal välisinvestoreid, kuigi juba ammu peaks olema selge, et pääsemine asetub hoopis erinevale tasandile?

Eriti üllatav ning ängistav paistab tõsiasi, et Lääne-Euroopas vähemalt pakutakse igasugust informatsiooni ülikülluses ja et meie inimesed ei ole suutnud sellest olulist välja lugeda. Enamus mõtleb ikka veel Esimese Vabariigi kriteeriumi järgi: õnnestunud elu tähendab materiaalset edu ning võimupositsiooni.

Millist vaeva peame nägema selleks, et meie nähtava argimaailma müüridesse tekiks aknaid metafüüsilise valguse jaoks?

Poeg ilma Emata?

Pariisi kirikute jõulumüügid on alati erutavad. Seal leiab üsna üllatavaid asju: vanu tikandeid, haruldasi raamatuid, ebatavalisi esemeid teistest maadest ja teistest aegadest. Rootsi kogudus tellib sel puhul kodumaiseid piparkooke ja heeringakonserve, metall-lühtreid ja punaseid küünlaid. Argiste tarbeesemete seas müüakse ka postkaarte originaalsete põhjala motiividega. Tänavu avastasin seal ühe isemoodi jõulupildi: särav Jeesuslaps istub keskel, üks ingel seisab paremal, teine vasemal. Ka armsa näoga eesel ja veis on kohal nagu Assisi Franciscuse jõulusõime juures. Väike blond skandinaavia tüdruk nihutab kingitustelauakese „sünnipäevalapse” voodi ette. Kaardi tagaküljel ongi märgitud Jesusbarnets födelsedag „Jeesuslapse sünnipäev”.

Ilus, soojade värvidega pilt. Aga tundub kuidagi imelik. Jeesuslaps on üksi. Inglid küll seisavad juures, aga Maarjat ja Joosepit pole kuskil näha. Jõulusündmus on muutunud abstraktseks, irreaalseks, nagu oleks Jumal-Poja inkarnatsioon ainult muinasjutt.

Eriti jätab ema Maarja puudumine pildil veidra mulje. Paistab, et protestantlikes maades ei suudeta ikka veel leppida Maarja kujuga. Oleme harjunud nägema poolpaljaid mannekeene plakatitel ning ajaleheveergudel, aga „absoluutne naine” ei mahu meie kujutlusse.

Jumalaema

Piibli pealiskaudsel lugemisel ei torka Maarja osa lunastusloos kohe silma. Selle äratundmine nõuab pikaajalist süvenemist. Esimeste sajandite kirikukogud on välja töötanud olulised definitsioonid, mida me tänapäeval tunneme dogmadena: Maarja on Jumalaema, sündinud ilma algpatuta, oma elu lõpul viidud taevasse … Need tõekspidamised on kasvanud aja jooksul loogilise järeldusena Evangeeliumis üles tähendatud sõnadele ning sündmustele.

Huvitav on siiski märkida, et ristiusk pole suutnud inimkonda vabastada sissejuurdunud misogüüniast. Kas pole see Paradiisiaia needuse tagajärg? Naise vooruste ning ebavooruste kallal on alati urgitsetud ja paljude teoloogide naistevihkamine on takistanud ka Maarja-dogmade elluviimist. Protestantide Maarja-vastasus esines juba enne Lutherit.

Eeva ja Pandora

Maarja on täiuslik naine. Naine, nagu Jumal teda algusest peale mõtleb. Nii nagu Eeva oleks võinud olla. Kuid Eeva valis patu ja surma, Maarja seevastu säilitas oma algse pühaduse.

Jumala inimeseks saamisega algab uus looming. Maarja on uus Eeva, nagu Jeesus on uus Aadam. Petlemmast kasvab uus inimkond, mis saab kinnituse Kolgatal. Sellega muutuvad ka mehe ja naise suhted. Esimene Eeva sündis Aadamast, teine Eeva sünnitas Aadama. Mõlemal puhul toimib Jumal, kuid arengukäik ei ole sama. Minu teada ei ole veel keegi vaevaks võtnud selle üllatava loo tulemuste üle järele mõelda.

Ka vanadel kreeklastel oli oma „esimene naine” – kurikuulus Pandora, kelle jumalad pätsisid savist ja saatsid inimestele – meestele – karistuseks selle eest, et nad Prometheuse tule ja tarkuse vastu võtsid. Jumalad ehitasid Pandora võluvaks ning ihaldatavaks ja Hermes õpetas teda valetama. Oli sündinud sarmikas illusioonide ja õnnetuste kandja, kes oli niisama perversne kui tema loojad.

Pandora on kõigepealt gaster, kõht laiemas mõttes: magu, sisikond, suguelundid. Need nõuavad pidevalt rahuldamist. Nõnda sööb ja seedib naine kõik meeste töö tulemused ja hävitab peale selle nende elujõu. Ta sümboliseerib elu kahepalgelisust, sest antiikse arusaama järgi ei saa olla õnne ilma õnnetuseta, head ilma halvata ega sündi, mida ei saadaks surm. Võrdlus Eevaga näitab mõlema naise seost inimkonna õnnetustega. Mõlemad on tehtud tarvilikuks soo edasiandmisel ja mõlemad pärandavad järglastele oma kurjuse geenid. Üks prantsuse renessansi suurmeistritest, Jean Cousin, on maalinud Eva prima Pandora: see on imekaunis lamav naisekeha, nagu küllusesarv, helde ja hukatuslik. Esimesel pilgul ei pane tähelegi, et parem käsi toetub irvitavale kolbale …

Maarja on Jumalaga lepitatud inimkonna esimene naine. Tema ei lahuta nagu Pandora, vaid ühendab. Maximilian Kolbe, kes pidi 1941. aastal surema Auschwitzi koonduslaagris, kirjutas paar päeva enne viimast vahistamist:

„Püha Vaimu ja patuvaba Neitsi ühenduses ei väljendu ainult kahe olevuse armastus, vaid ühes neist on kogu Püha Kolmsuse Armastus ja teises – kogu Loomingu armastus. Ja nõnda tulevad selles ühenduses kokku Taevas ja Maa, kogu Taevas ja kogu Maa, kõik igavene Armastus ja kõik loodud armastus. See on armastuse kõrgpunkt.”