Читать книгу Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II - Fanny de Sivers - Страница 4

Abitu Jumal

Imelik, kui vähe me teame lastest ja kuidas me enda lapsepõlvest oleme suutnud mitmeid aspekte ära kustutada. On ühiskondi, kus laste vastu ei tunta üldse huvi. Veel 17. sajandi Prantsusmaal polnud laps üldse veel inimene. Ta sündis ja suri tavaliselt varsti. Teda ei oodatud eriti ega takistatud ka tulemast. Ta kuulus lihtsalt elunähtuste juurde. Kui ta siiski ellu jäi ja enam-vähem jalad alla sai, pandi ta midagi tegema, saadeti karja või anti toapoisiks. Kõrgemas seltskonnas elas laps koos teenijaskonnaga, kes tema eest hoolitses ja talle tööd õpetas.

Kui just nimelt 17. sajandil tekkis nn Jeesuslapse deviatsioon, siis ei põhjustanud seda mingi õrnusetunne imiku vastu, vaid pigem selle vilets koht ühiskonnas. Laps on nõrk, võimetu ja sõltuv. On vapustav mõelda, et kõikvõimas Jumal alandas end lapse seisusesse, tegi end kõige närusemaks inimolendiks, kes ei suuda isegi omal jõul paigast liikuda.

Raskesti vastuvõetav mõte, et meie Jumal on laps, kes vajab kaitset ning abi ja inimlikku soojust …

Millal saame inimeseks?

Lapse maailmatunnetusest ei tea me suurt midagi, kuigi nüüd viimastel aastakümnetel on kindlaks tehtud, et juba emaihus reageerib inimene ümbritsevale tõelusele rohkem kui seda varem on arvatud. Millal saab inimene tõeliseks inimeseks, selle üle võib vaielda. Muhameedlased näiteks usuvad, et inimene sünnib selleks, kui ta näeb maailmavalgust. Kristlased seevastu on veendunud, et Jumal loob autonoomse isiku juba eostumisel. Sellega on abort eo ipso tapmine.

Siin võib järele mõelda ka selle üle, mis saab neist loodud inimestest, kellele ei anta aega elada. Nad kannavad endas jumalikku „nägu”, mis ei kao. Nad eksisteerivad niisiis edasi, nagu ka need Petlemma lapsed, kelle Heroodes laskis pärast Kristuse sündimist maha lüüa. Kuna miski ei toimu kogemata ega huupi ega kasutult, siis peab järeldama, et ka neil on mingi ülesanne. Prantsuse teoloog Daniel-Ange kirjutab, et ka need kuuluvad märtrite hulka ja tohivad igaviku dimensioonis maailma eest palvetada. Võib-olla aitavad siis ka kõik need eesti lapsed, keda nende pimedusega löödud vanemad pole vastu võtnud, eesti maad ja rahvast hävingu eest hoida …

Näha last

Laps ei ole süütu. Ka teda vaevab inimkonna algpatt. Freud on juba ammu välja toonud kurjuse algmed inimeses. Ka imik kipub hällikaaslasele kõri kallale, kui tal on selleks võimalust. Oma kurjusest saab ta teadlikuks alles hiljem, kui südametunnistus hakkab vahet tegema. Igal juhul on laps mingil määral vastutav oma tegude eest. Ja sellega ka võimeline enda pahede vastu võitlema. Järelikult võib ka tema üles näidata „kangelaslikke voorusi”, mida nõuab Kirik kellegi pühaks tunnistamise puhul.

Lapse pühadus? Kindel on, et pühaks saamiseks pole tarvis kooliharidust ega rohkeid elukogemusi. Piisab avatusest Jumala sõnumile. Püha Vaim võib appi astuda igal pool. Püha Benediktus soovitab oma kloostri „reeglis” arvesse võtta ka kõige nooremate vendade arvamusi: neil võib olla tõeluse suhtes selgem pilk kui vanematel, kes muidugi peavad end targemaks.

Kas me oskame lapsi näha, nende muresid tähele panna?

Laps ei ole meie omand, vaid ligimene. Kaasaegsed põlvkonnadraamad tulenevad enamasti täiskasvanute hoolimatusest ja enesekesksusest. „Hea Jumal,“ palvetas üks väike prantsuse poiss, „tee, et ma oleksin nagu telekas, et isa mind ometi vaataks!”

Pilte on vaja

Jeesus on Jumala ikoon. Jumalat ei ole keegi näinud, ka Mooses mitte. Ja raske on suhelda nähtamatuga. Mõtlen vahel kuldvasika loole, ja mulle tundub, et meil on asjast üsna vale ettekujutus.

Sõna „vasikas” ise on põlastusväärt, vähemalt meie tsivilisatsioonis. Vasikas on noor ja rumal. See, kes teda kummardab, peab ka olema loll. Vahel esineb termin lihtsalt sõimusõnana. Prantslased on vasikad, ütles kunagi de Gaulle vihahoos.

Meie ei kummarda vasikat, aga me kummardame kulda. Ja see pole targem tegu.

Kujutan ette heebrealaste mõttekäiku kõrbes. Jumal tõi nad välja Egiptuse orjusest, aga elu kõrbes – kõrbe vabaduses – oli vaevaline ja keegi ei teadnud, mida toob homne päev. Mooses oli jäänud kauemaks ajaks eemale ja Aaron ei osanud rahvale Lootust inspireerida. Kuidas hoida kinni Jumalast, keda ei näe ja kes ei anna enam endast märki?

Egiptlased olid loonud mõjuva pildi jumalikust jõust. See oli noor härg Apis, kes kandis sarvede vahel päikeseketast ja keda samastati mitmel pool peajumalatega: Apis võis olla Ra või Ptah. Tema võis sümboliseerida ka Jahve vitaalsust.

Ja rahvas kandis kokku kõik oma kulla, sõrmused ja käevõrud oma Jumala auks ja vormis selle „vasika”, keda sajandite jooksul on naeruvääristatud …

Et Mooses selle peale vihastas, näitab siiski, et kõik ei pidanud seda kuju ainult sümboliks, vaid langesid fetišismi.

Aga pilte on vaja. Sellepärast saatis Jumal-Isa oma Poja, et meie mõte ei vajuks usulisse abstraktsiooni, mille tulemuseks võiks olla paljas teoretiseerimine või siis kiusatus uuesti kuldvasikaid otsida. Prantsuse filosoof Régis Debray väidab, et ristiusu üheks tugevaks aspektiks tulebki pidada tema piltide rohkust. Inkarnatsioon teeb nähtamatu nähtavaks. Ikonograafia kuulub ka tema piirkonda. Nõnda võime vabalt Neitsi Maarja kuju ees palvetada, teades, et me ei kummarda kipsi ega marmorit ega kulda, vaid Jumalaema, kes on tõesti olemas.

Missugune Jumal?

Kui juba juttu Régis Debray’st, siis peab nimetama tema viimast raamatut, mis ilmus just advendiajaks: Dieu, un itinéraire („Jumal – üks teekond,“ Odile Jacobi kirjastus).

Debray on filosoofiaprofessor Lyoni ülikoolis, agnostik, endine revolutsionäär, kes püüab aru saada, mida tähendab uskumine ja kuidas see väljendub, ja miks inimkond ei saa hakkama ilma jumalateta. Kõik humanitaarteadused tunnistavad, et usklikkus on vältimatu. Antagu selle aluseks kommunism, islam, ristiusk või midagi muud. Debray leiab, et ettekujutus Jumalast oleneb antud kultuurist, ta areneb koos ajalooga. Heebrealaste rahvuslik Jahve ei paista olevat sama mis Augustinuse universaalne Jumal. „Ei ole paremat luupi inimühiskondade vaatlemiseks kui nende jumaluse idee.” Religioon hoiab rahvast koos. Sellega seletuvad ka USA majanduslik kohesioon ja islamistide jõud. Turg üksi ei pea kaua vastu. Tehnika on teinud elu lamedaks. Rahvad otsivad oma identiteeti, mis on seotud usuga. Nii arvab Debray, et tehnika edu viib inimese mentaalselt tagasi. Mida rohkem teadust, seda rohkem uskumusi.

Vestlus antropoloog René Girardiga (Figaro Magazine 15. detsember 2001) pakub aktuaalseid teemasid järelemõtlemiseks. Eks olnud Marxi suurim rumalus ette kujutada, et religiooni saab seletada sotsioloogiaga? Religioossest vabanemine, väidab René Girard, on intellektuaalne ning epistemoloogiline absurdsus. Kui palju me oleme oma ristiusust aru saanud? Me oleme poolt või vastu, aga mida me teame tema põhitõdedest? Kas kõik jumalused on sarnased? Kuidas tuleb, et ainult judaismis ja ristiusus asetub Jumal ohvrite, rõhutute poolele? Kes on valitud rahvas? Eks kuulu sinna kõik Abrahami lapsed, nii Vahemere rannikul kui ka „kaugetel saartel”. Sest kristlus tõi Jumala maa peale, ilma et ta oleks kaotanud oma transtsendentsust. Võime ka rõõmustada selle üle, et judeo-kristlik õpetus lubab kahelda ning otsida, kuna Tõde on ilmatu suur.

Lévi-Strauss ütles kunagi, et „ükski ühiskond ei ole absoluutselt halb, ükski ühiskond ei ole põhiliselt hea. Kuigi ristiusk on täiuslikum kui teised usud, siis kristlased ei ole osanud olla paremad. Nii arvab Régis Debray, et 11. sajandil oleks ta olnud meelsamini moslem, sest siis olid muhameedlased võimelised kreeka mõttega dialoogi astuma. Aga näiteks 16. sajandil oleks ta eelistanud kristlasi ja mitte Ottomani impeeriumi truu-usklikke alamaid.

Mõlemad mõtlejad leiavad, et ristiusu eripära ja suur eelis on lubada Jumalaga vaielda ja tema tegude üle aru pärida. Kõige raskem „usuline“ probleem seisneb selles, et me ise oleme pealiskaudsed, arad ja laisa mõtlemisega. Evangeeliumis seisab üks kole lause: küsimus, kas Kristuse jälletulemise päeval on maailmas veel usku! (Lk 18:8).

„Püha Maa“

Debray’ raamatu kohta on tehtud mitmesugust kriitikat: kiidusõnu, imetlevaid arvustusi, hammaste kiristamist. Mõned tuletavad meelde autori poliitilist minevikku, mis aitavat aru saada teatavatest seisukohavõttudest.

Üks huvitav punkt on nimelt „püha maa” asustamine. Autorit häirib juutide „paranoiline kinnihoidmine” oma kultuuri sünnimaast, sellest „paroksüsmi märkivast 15-hektarisest nelinurgast”, mida nüüd nimetatakse „templi ja mošeede esplanaadiks”.

Siin peab ka maa tähtsuse üle järele mõtlema. Jumal andis heebrealastele selle maa, mis jäi neile „pühaks maaks”. Kõigile rahvastele on antud pind, millel nad elavad ja oma kultuuri ehitavad. Kõikidel traditsioonidel on oma „püha maa”, mis kannab rahva mälu ja mida peab armastama. Ka meie isamaa on midagi enamat kui poliitiline probleem või mälestus lapsepõlvest. Jumal on andnud meile maa, mille eest oleme vastutavad ja mis kuulub nii vaimselt kui füüsiliselt Jumalariigi juurde. Igaühel meist on oma ülesanne. Koht, kus me sünnime, ja keel, mida me räägime, näitavad suunda.

Heebrealased olid nomaadid. Jumal otsustas anda neile maa, mille ta ise välja valis. Jumala otsus on alati püha.