Читать книгу Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II - Fanny de Sivers - Страница 12

Ükskõik millised lohutavaid sõnu me välja mõtleme, ükskõik kui kindel on meie metafüüsiline teadmine – surm tähendab kohtumist Jumalaga, pääsu selle maailma hädadest ning valudest, uue täiusliku elu algust – surma nägu paistab sellegipärast hirmuäratav, vastik ja ilge. On lapi ja surnukambri jubedused.

Kui kõik oleks lihtne ja loomulik, siis võiks sellest kõnelda lihtsalt ja loomulikult. Aga surm ei ole loomulik. Inimene ei ole loodud suremiseks. Küllap püüame teda sellepärast vältida kõneainena. Ka surija saadetakse enamasti kodust välja, elavatest eemale, ja tema kirstupanek toimub kuskil funerariumi suurte rõõmsalt ja heledalt valgustatud lillepuhmaste keskel, mis peavad lahkunu ärasaatjaile looma illusiooni, et siin ei toimu õieti midagi erakordset, mille üle tasuks hakata pead murdma.

Ometi hiilib surm meie ümber pidevalt iga päev: tänavaliikluses, raadioteadetes, telesaadetes, meie unetute ööde fantasmides, kuigi me teeme näo, nagu me ei tunneks teda.

Kui kuulus Curé d’Ars, Arsi linnakese 19. sajandi püha preester ütleks sulle ühel ilusal päeval, nagu ta seda ütles ühele võõrale noormehele: „Hea sõber, pihi nüüd oma patud, sul ei jää enam kaua aega elada!”, mida sa talle siis vastaksid? Tunnen inimesi, kes annaksid talle sellise häbematuse eest vastu kõrvu! Ja ometi …

„Veel viis aastat … kümme aastat … kolmkümmend aastat,” tuletas kunagi meie koguduse preester kantslist meelde, „ja teie ei istu enam siin, selle kiriku võlvide all. Varsti oleme me kõik kadunud, ühed varem, teised hiljem.”

Selline vaade tulevikule, kus meil pole enam kohta, paneb pea pööritama.

Õhtu on läinud äkki päris jahedaks. Või ajavad need read, mida ma siin kirjutan, külmavärinad selga?

Aga nii see siiski ei tohi jääda. Raputa end ärkvele! Tõelus on ikkagi hoopis teistsugune kui meie pinnapealsed vaatlused ja pealiskaudsed arusaamad. Ka Jeesuse surm oli jube, veel palju õudsem kui tavalise inimese lõpp. Aga surnuist ülestõusnu keha sai uuesti puhtaks ja terveks, ja jumalik jõud, mis seda hingestas, laskis teda kõndida läbi suletud uste … Jumal ise näitas, mis surmast võib välja tulla.

Neile, kes elavad teadlikult Jumala läheduses, paistab surm üsna erinev sellest, mida me tavaliselt tunnetame.

Lísieux’ püha Thérèse suri 24-aastasena. Ta oli õnnelik teadmises, et surma värava kaudu võib ta „astuda ellu”. Tema kirjutistest selgub, et mõni suremine kloostris võib kujuneda rõõmsaks sündmuseks tervele kogukonnale. Thérèse oli vaimustatud, kui ta nägi oma sõpru Igaviku lävel. Ühe nunna surma puhul, keda ta eriti armastas, kirjutab ta: „See oli esimene kord, kui ma üht suremist pealt nägin. See vaatepilt oli hurmav!”

Selline tunnistus tõestab, et üleminek ühelt kaldalt teisele võib saada positiivse värvingu ja mõjuda isegi julgustavalt. Ilma surmaõuduste lisanditeta. Suremine toimub ju Jumala juuresolekul ja ajaloost on teada, et Jumal võib teha suremise kergeks, isegi kurjategijaile, kes oma elu eksimusi kahetsevad.

Niisiis on tõsi, et surmas, nagu ka elus, on kõik võimalik. Ja et surm on nagu vili, mis on juba pikemat aega kasvanud ja küpsenud elu oksa küljes. Ja et ta kannab elatud elu võrratult värsket lõhna kuni hauani.

Teadlaste uurimused näitavad, et inimesed ei ole kõik ühesugused. Immunokeemia on juba selgeks teinud, et elusolendi eripära, individuaalsus ja unikaalsus moodustavad ühe olulise seaduse bioloogias.

Kui me ei ole bioloogiliselt ühesugused, kui me erineme ka moraalselt ja vaimselt, miks peaks siis surm olema nii-öelda seeriaprodukt?

Rainer Maria Rilke intuitsioon viib poeedi samale mõttele:

Oh Issand, anna igaühele tema enda surm,

anna igaühele surm, mis on sündinud tema enda elust,

kus ta koges armastust ja häda…

Mina arvan, et „enda” surm tuleb niikuinii, et seda ei olegi tarvis Jumalalt välja paluda.

See järeldus võib teha rahutuks, sest ta ennustab meile fantastilist, ettekujutamatut elamust. Kuid samas paistab ta ka rahustav ning julgustav, sest ta lubab kindlalt loota, et Jumala abiga suudame ka meie surmapimedusest võidukalt läbi trügida, ükskõik, millises vormis ta esineb või kui tihe ta tundub.

Kui seda pimedust üldse olemas on!