Читать книгу Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II - Fanny de Sivers - Страница 13

Kirik õpetab, et elavad ja surnud kuuluvad kokku. Need, kes oma maise elu jooksul on jõudnud Jumalani, moodustavad pühade kogukonna ja nende auks seisab kalendris Kõikide Pühade Päev, 1. november. Neid tohime oma hädades appi hüüda, ja see tähendab, et nad saavad meile appi tulla. Nad ei maga surmaund, vaid tegutsevad. Nende teened ning eestpalved mõjustavad maapealsete sündmuste arengut. Energia, mida nad Jumalast ammutavad, ei mahu meie dimensioonidesse. Nyssa püha Gregorius kirjutab, et „see, kes tõuseb (Taevasse), ei jää kunagi seisma. Ta läheb algusest algusesse, ja ikka suurenevate hüvede algus ei lõpe kunagi.” Pole siis imestada, et ka nende suhtlemine elavatega võib olla haruldaselt intensiivne.

Maximilian Kolbe oli veendunud, et „pärast surma alles oleme aktiivsed”. Ja ometi oli see poola frantsisklane juba oma maise elu ajal ülimalt agar ja teokas. Ta kirjutas artikleid, organiseeris trükikodasid, tegi mitmesugust misjonitööd. Nüüd ta siis teeb veelgi rohkem, kuigi meie ajakirjandus ei pääse seda jälgima ega fotograafid pildistama.

Lisieux’ püha Thérèse, kes unistas misjoniretkedest kõigisse maailma nurkadesse, teatas juba tükk aega enne surma, et ta kavatseb kasutada oma taevast elu selleks, et „teha head maa peal”. Ja tema abi elavaile on kogenud paljud, kes seda haruldast naist armastavad.

Ühes prantsuse ajakirjas oli ära toodud lugu kuskilt Põhja-Aafrikast, kus keegi oli sattunud suurde segadusse oma pangakontoga. Nõuti äkki mitmesuguseid pabereid, mida ei olnud kerge muretseda. Õnnetu kontoomanik tuhnis oma dokumentides ja hüüdis oma lemmikpühakut appi. Kui ta paar päeva hiljem panka läks, ütles ametnik:

„Eile käis siin üks nunnariides naisterahvas, tema esitas Teie jaoks kõik puuduvad andmed. Nii et nüüd on asi korras.“

Ametniku kirjelduse järgi ei saanud nunnariides naisterahvas olla keegi muu kui Thérèse ise.

Pühakud vastavad meie palvele, aga nad võivad ka enda algatusel midagi ette võtta.

Kord kutsus mind üks Pariisi sõbratar kaasa paaripäevasele autosõidule Põhja-Hispaaniasse. Enne tagasitulekut peatusime veel Baskimaal. Ühel hommikul, kui ma oma kohvreid pakkisin, sõitis sõber veel korraks mere äärde. Lõunaks oli ta jälle tagasi ja teatas vaimustusega: „Avastasin ühe haruldase vaate merele. Oi, seda pead sa nägema!”

Tegime kiiruga paar võileiba ja istusime autosse. Kümmekond kilomeetrit eemal oli tee suletud. Tõke ees! Ometi oli sõber siit alles tunni aja eest läbi sõitnud! Siis ei olnud ühtegi töölist ega ühtegi masinat märgata. Nüüd ka ei olnud. Ainult lage väli. Nagu enne.

Ei jäänud muud üle kui põigata ainsale võimalikule kõrvalteele.

Olime sõitnud paar minutit, kui teeveerele ilmus plakat: Loyola 1 km.

Kumbki meist ei teadnud, et jesuiitide ordu asutaja oli sündinud selles maakonnas. Läksime siis Loyolasse ja olime Ignatiuse külalised terve pärastlõuna.

Kummaline lugu. Oli see tema ise, kes pani meie tee kinni ja juhatas meid oma lossi?

Ignatiuse isik ei olnud mind kunagi eriti huvitanud. Teadsin küll, et mõningates ringkondades oli tal vastik fanaatiku kuulsus, aga ka see ei erutanud mu kujutlust. Minu tähelepanu suundus tema julgetele õpilastele, kes püüdsid Lõuna-Ameerika pärisrahvaid kaitsta eurooplaste saamahimu vastu. Nüüd hakkasin vaatama tema kirjutisi ja avastasin üllatusega tema „rütmilise palve”, mis sarnaneb idakirikute Jeesuse-palvele ja mis avab Jumalale teadlikult ka meie bioloogilise olemuse. Kas selline palvetav hingamine ei võiks olla kõiki kristlasi ühendav tegur?

Pühakud näevad ja kuulevad meid ning armastavad meid kõigepealt sellisena nagu Jumal meid tahab. Nende armastus ühineb Jumala armastusega ja ammutab sealt jõudu.

Meil kõigil läheks elamine rõõmsamaks, kui me mõtleksime neile nähtamatuile sõpradele, kes on valmis meid lohutama ning aitama. Võibolla on nende seas ka meie vanaema, kel polnud suuri teoloogilisi teadmisi, kuid kes hoidis oma elureegliks kümme käsku ja ootas kannatlikult Jumal-Poja lunastust sellele patusele ja õnnetule maailmale. Tuntud prantsuse teoloog ja kunstiajaloolane Bernard Bro mäletab, kuidas tema perekond kogunes igal õhtul ühisele palvele. Selle lõpul nimetati ka tema ema, kes oli varakult surnud. Võib olla, et ema eestpalvel oli suur mõju poisikese kutsumusele ja karjäärile.

Communio sanctorum – „pühade osadus”, millest räägib nn Apostellik usutunnistus, on jäänud paljudele kristlastele ebamääraseks mõisteks. See on elavate ja surnute solidaarsus, mis toetub Kristusele. See on kõigepealt side Kristusega ja Kristuse kaudu seos üksteisega. Kui me hoiame Kristusest kinni, siis tundub loomulik, et me võime üksteise eest palvetada ja üksteist aidata.

Ajaloolased arvavad, et peamised raskused selle dogmaga, mis kipub mõnel pool kahe silma vahele jääma, seisneb selles, et ta võeti Credosse alles 5. sajandil. Reformatsiooni ajal väideti, et see tekst on võlts, ainult mõningate teoloogide väljamõeldis ja usutunnistusse vägivaldselt sisse viidud.

Kuid dogma on tegelikult välja kasvanud Uue Testamendi õpetusest. Tuletagem vaid meelde Jeesuse sõnu Jumalariigist ja Pauluse kirju, milles apostel kõneleb ristirahva kokkukuuluvusest. „Teie aga olete Kristuse ihu ning igaüks omast kohast Tema liikmed,“ kirjutab ta korintlastele (1Kr 12:27).

Esimesed kristlased uskusid kindlalt, et lahkunute hinged elavad koos meiega. 1. sajandi lõpul tuletas seda meelde Rooma piiskop püha Clemens manitsuskirjas korintlastele, kes omavahel tülitsesid, nimetades ka Moosest, kes Jumala ees oma rahva kaitseks välja astus.

2. sajandil kirjutas Aleksandria teoloog Origenes:

„Kui võib öelda, et me oleme ühenduses Isa ja Pojaga, kuidas see võiks siis olla teisiti pühadega, ja mitte ainult nendega, kes elavad maa peal, vaid ka nendega, kes on juba taevas? Sest Kristus on oma vere kaudu lepitanud maa ja taeva, selleks et ühendada maa elanikud taeva elanikega.”

Siin on juba oluline öeldud, kuid Augustinus annab sellele lõpliku sõnastuse.

Esimesed sajandid olid märtrite aeg. Inimesed uskusid vankumatult, et need, kes „tunnistasid” usku oma verega, ühinesid surmas Jumalaga ja said osa Tema võimust, et maapealseid toetada ning usus kinnitada. Samas kasvas ka veendumus, et elavad omakorda võivad kimbatusse sattunud surnuid aidata. Niisiis on „pühade osadus” väga vana mõiste. Aga teda on siiski raske konkreetselt ette kujutada, ja ajaloolased leiavad, et seda motiivi on kunstnikud suhteliselt harva kasutanud. Kõige ilmekam teos on võibolla El Greco maal ühes väikeses Toledo kirikus, mis kujutas Organzi krahvi matuseid. Legend jutustab, et selle vaga mehe ja helde koguduseliikme olevat püha Stefanus ja püha Augustinus isiklikult hauda kandnud. Surnu ümber on kogunenud suur rahvahulk. Kunstnik esitab uhkeid 17. sajandi härrasid ja daame luksuslikes rõivas ja krookeliste kraedega. Aga paljud neist ei vaata üldse seda imelist matuserongi, nende pilk on suunatud taeva poole, kuhu on ilmunud Jumalaema Ristija Johannese ja suure pühakute hulga saatel, kes kõik palvetavad Kristuse poole surnud krahvi hinge eest.

Kristus seisab igal juhul keskpunktis. Meiegi palume pühakuid, et nad paluksid Kristust …

Kõikide Pühade Päev peaks meile meelde tuletama, et me ei ole kunagi päris üksi. Ja et me võime laiendada oma sõprade ringi läbi ruumi ja aja, otsida üles need, kellega ühendab meid kõige lähedam hingesugulus. Sest pühakute seltskond on ülimalt mitmekesine. Régine Pernoud, kes on põhjalikult uurinud keskaja pühakuid, väidab, et neid iseloomustab „jahmatama panev kirevus”: seal kohtame „tähtsusetuid tegelasi ja kuningaid, pereemasid, karjapoisse ja sõjamehi, tõbiseid ja filosoofe”.

Mis on neil ühist?

Ainult kahes punktis on nad omavahel sarnased: nad järgnevad Jumala kutsele ja nad palvetavad.

Ristimise kaudu oleme me kõik „kutsutud”. Kuid kahjuks unustab tavaline inimene selle kutse ja nagu Régine Pernoud ütleb: „Elulärmi ja -möllu keskel kuuleb ta seda veel vaevalt, või ei kuule üldse enam.” Pühakule aga jääb see kutse selgelt kuuldavaks, ta võtab selle vastu ja korraldab kogu oma elutegevuse ning kõik oma plaanid selle kohaselt.

Teine pühaduse tunnus on palvetamine. Iga pühak palvetab, tavaliselt üsna lihtsate sõnadega või hoopis ilma sõnadeta. Kõige vanemad palved leiame Taaveti lauluraamatust. Psalmid sisaldavad kõiki olulisi teemasid, mis meie elukäiku puudutavad. Nemad aitavad meie probleeme lahti mõtestada ning teid lahenduseks õigesti suunata. Ka Jeesus, Maarja ning Joosep lugesid iga päev psalme.

Üks palvetekst, mis tundub kokku võtvat olulise pühaku hoiakus – tema vastuvõtlikkus ja avatus Jumala algatusele – on pärit šveitslaste kaitsepühakult Flüe Niklauselt. See 15. sajandi taluperemees ja kümne lapse isa sai kutsumuse 50-aastaselt (noorim laps oli siis 16-kuine), jättis seejärel maha kõik maise ja hakkas elama erakuna. Niklaus palvetas nende sõnadega:

Mu Issand ja mu Jumal,

võta mind minu enda käest ära

ja anna mind täiesti Sinule endale.

Mu Issand ja mu Jumal,

võta mult kõik ära, mis mind Sinust lahutab.

Mu Issand ja mu Jumal,

anna mulle kõik, mis mind Sinu ligi tõmbab.

Iga õnnestunud inimelu rikastab kogu inimkonda. Sellepärast tunnevad pühakud suurt huvi selle vastu, mis me teeme ja mis meist saab. Teiselt kaldalt on neil kerge meie askeldusi jälgida ja vajaduse korral nähtavalt või nähtamatult meie tegemistest osa võtta. Kui me mõnda neist oma konarlikel ning kõveratel eluradadel märkame, siis jääme hetkeks seisma ja ütleme vähemalt tere!