Читать книгу Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II - Fanny de Sivers - Страница 9

Paastumine on algselt siiski seotud söömisega. Sööma peab. Kuid vahel ei pea ka. Mõnikord on mitmeti kasulik sellest loobuda. Need vasturääkivused näitavad, et kõigepealt peaksime küsimuse alla võtma oma suhtumise toidusse. Mida me sööme? Kuidas? Kui palju? Maal, kus ma elan, süüakse end vahel surnuks. Suur osa prantsuse kirjandusest hiilgab oma nn „lauamõnudega“. Juba Rabelais’st võib saada seedimisrikke, kui kujutada ette Pantagruelile serveeritud roogade kuhja: „Kakskümmend ja kuus halli nurmkana, kuusteistkümmend faasanit, üheksa tikutajat, üheksateistkümmend kalakurge, kolmkümmend ja kaks kaelustuvi, viisteistkümmend metsseapõrsast, kaks mäkra, kolm suurt rebast ja üks metskits!“

Selline loetelu võiks tunduda naljakana, kui ta ei vastaks paljude inimeste toiduobsessioonidele. Naljakuju tahab kindlasti olla ka Alphonse Daudet’ preester Dom Balaguère, kes vuristab Jõuluööl oma missateksti kiiruga maha, sest tema vaimu on vallutanud „ilmatu suur ja särav laud täis kraami, kirevaisse sulgedesse riietatud paabulinnud, kuldpruunpunakate laiali aetud tiibadega faasanid, rubiinivärvi pudelid, hiilgavate puuviljade püramiidid roheliste okste vahel“.

Õgardimeelsus on laialt levinud ka meie ajal ja valgustussajandil annab talle õigustuse Diderot, kui ta väidab, et „ei ole midagi vastupidavat peale joomise, söömise, elamise, armastamise ja magamise“.

Samas vaimus torkab 19. sajandil silma Alexandre Dumas oma „Suure köögi-sõnaraamatuga“, mille uustrükk ilmus Jõuluks 2000. See on kirjaniku viimane teos, peaaegu testament, tema „vanaduse voodipadi“, mille ta koostas siis, kui ta rikutud tervis juba kõikidele himudele piirid pani. Selles unistab ta muuseas veel „igavesest supikatlast“, mis vahetpidamata podiseb tulel ööd ja päevad. Kui sellest võetakse välja kana või muu lihatükk, siis pannakse asemele kohe teine. Nõnda ei tule söömisele otsa ega äärt. Tuleb veel märkida, et nimetatud autorite isu on peamiselt karnivoorne.

Aja jooksul on siiski hakatud aru saama, et liigne ning korratu söömine hävitab organismi, kõrvetab maoseinu, lõhub maksa vastupanu, ajab sisikonna segamini. Kõikide tähtsamate pühade järel jagab ajakirjandus näpunäiteid suursöödikuile tervise parandamiseks. Vahepeal on ka avastatud, et liha kannab endas vahel hirmu ning kannatuse toksiine, millel võivad olla veel seni teadmatud tagajärjed. Sügavam järelemõtlemine selle üle, mida me sööme, võib muuta meie maitse. Marguerite Yourcenar näiteks, kes ei olnud just taimetoitlane, tunnistas, et tal on siiski ebameeldiv „seedida teiste elusolendite agooniaid“.

Kirik on kuulutanud apluse üheks seitsmest peapatust kadeduse, laiskuse ja muude halbade kalduvuste kõrval, mis meie ühiskondlikku elu destabiliseerivad ja meid isiklikult õnnetuks teevad. Paastumine peab meile õpetama enesevalitsemist, vabastama meid isuorjusest.

Aga miks peab üldse sööma? Oma „igapäevase leiva“ eest vaeva nägema? Iga päev. Tavaliselt veel mitu korda päevas. Milline nuhtlus! Targad teoloogid seletavad seda vajadust sõltuvusega Jumalast, kes loob elu ja annab toitu, „kuid laseb vahel ka nälga surra!“ nii Paradiisiaias kui ka kõrbes. Materiaalne nälg aga pidavat meelde tuletama, et inimene ei ela ainult leivast, vaid et tema vitaalsuse allikas on Jumal ise.

Siin paistab siiski oluline veel teine aspekt: seos looduga. Me kuulume maa külge ja maa viljad hoiavad meil hinge sees. Juba algusest peale. (Vt 1. Moosese 1:29) Algpatt on aga kõik süsteemid segi löönud, ka meie mõõdud, maitse, meie küllastuspiirid. Me ei tea enam, mida meil tegelikult vaja läheb. Esile kerkib ängistav teadmine, et söömine hävitab söödu. Kõik olendid peavad elama teiste elavate arvel. „Loodus on jube,“ ütles kunagi Théodore Monod, „kõik elavad pidevas hirmus. Ma ei suuda uskuda, et Keegi, kes on põhiliselt hea, võis seda tahta.“ Ka see on teema, mille üle peaks järele mõtlema.

Söömine tapab. Ainult Jumalat saab süüa nii, et miski ei purune ega kao. Euharistia – Kristuse ihu ja veri. Neid ei tohi võtta ainult sümbolitena. Jeesus ise ütleb (vt Johannese 6:55), et tema „ihu on tõeline toit ja (tema) veri on tõeline jook“. Kummaline jutt, mis ehmatab juba Kristuse kaasaegseid ja ajab suure osa õpilasi ning pooldajaid minema. Ka järgnevatel sajanditel on kristlasi peetud metslasteks. On see tõsi, et nad kuulutavad kannibalismi? Raskus seisab siin selles, et Jeesus ei ole ainult Jumal ega ka mitte ainult inimene, vaid Jumal ja inimene kokku. Siin võib pikalt-laialt filosofeerida, aga vaevalt keegi meist suudab ette kujutada, mida see täpselt tähendab.

Igatahes antropofaagiast ei saa siin olla juttu. Kuid teema näib hakkavat meeldima. Prantsuse uurijad on kindlaks teinud, et pärast Teist Maailmasõda on inimesesöömise fenomen hakanud levima kogu maailmas. Mõned arvavad, et kannibalism võib kujuneda kolmanda aastatuhande silmapaistvamaks nuhtluseks. Ja miks mitte? Senised moraalsed väärtused on kustumas, inimene asjastub. Teda kasutatakse juba mitmel viisil, varsti teostub kloonimine. Mõningates arengumaades saaks temast odavat hakkliha. Inimesesöömist inimkonna päästmiseks soovitab juba pamfletist Jonathan Swift, kelle arust on kannibalism „majanduslikult tarvilik, poliitiliselt ahvatlev, teaduslikult võimalik, religioosselt sallitav“. On siin tegemist radikaalse humanismiga või tähendab see pigem üleskutset tapmisele, küsib Nicolas d’Etienne d’Orves. (Vt Le Figaro Littéraire, 4. mai 2000).

Paastuaeg on antud ka selleks, et ära tunda meie perverssed näljad ning isud ja kustutada need jäädavalt meie soovunelmatest.