Читать книгу Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpradele. Kogutud teosed II - Fanny de Sivers - Страница 3

Rahuaeg

Advendiaeg on määratud Jõulude ettevalmistuseks. Neli nädalat rõõmsat ootuse-lootuse aega teadmises, et Jumal on maa peale tulnud ja tuleb veel. Esimesel pühapäeval süüdatud küünal särab erilise soojusega. Kuid kui kõik jõulutuled on ära põlenud, siis peaks Lootus ikkagi alles jääma. Tegelikult on ju kogu meie elu advendiaeg. Jumal-Poeg tuli inimesena kahe tuhande aasta eest ja ta lubas tulla uuesti nähtaval kujul, kogu oma auhiilguses. Sellega lõpeks meie räpane ajalugu ning algaks uus, muundunud ajastu, mil Looja võtab inimkonnalt ära praeguse „leinaloori” ja „surilina, mis katab kõiki rahvaid”, nagu kirjutab Jesaja (25:6–10). Ja seda me ometi ootame kõigest hingest.

Eesti meelelaadis näib olevat üsna palju nukrust. Maailma ilu nautimisega seostub vältimatult kaduvuse tunne. Bernard Kangro kõneles sellest sageli pärast pikki rännakuid Rootsi ranna mändide ning kaljude vahel. Kõigepealt leinas ta muidugi kaotatud kodumaad:

Võõras linnas, võõral maal,

tunned sügisõhtu hõngu,

kaduviku lähedust …

Aga ta teadis ka väga hästi, et sellest närivast nukrusest ei pääse ka mitte armsa Emajõe kaldal.

Tänavu üllatas mind – ja tegi haiget – jõulukaart Tartust, mille headele soovidele oli lisatud Villem Ridala luulet:

Tardunud südaöö vaikuses

Aegade kaduvust kõlab

Tornist löökidel kumedel

Vaskine kell.

Kaduvusel võib olla oma romantiline võlu, kuid Jõulu kontekstis muutub ta morbiidseks. Jumal-Poeg tuli maa peale ja sellega avanesid kogu inimkonnale Igaviku teed. Ettevaatust – jõulukurbused tulevad kurjast. Peame selle üle valvama, et „jõulurahu”, mida me tavaliselt soovime, ei muutuks meie hinges kalmistu vaikuseks. Tõeline rahu, mida ainult Jumal suudab anda, ei piirdu Jõuludega, ta ei möödu, ta hoiab meie tasakaalu elu lõpuni. Shalom – iga päev, igal kohtumisel Shalom, rahu – meie suhetes maailmaga ning iseendaga!

Ainult mööduv rõõm?

Kindel on, et siin maailmas peab kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis kooli peosaali, oli juba südaöö paiku vaikne ning tühi. Maas vedeles mõni kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kompvekipaber … Meie kaunist jõuluõhtust polnud järele jäänud muud kui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.

Ka kodused Jõulud pakkusid ainult mööduvat rõõmu. „Kuused tuuakse tuppa ja ehitakse laste jaoks,” arvas minu isa. „Vanematel inimestel on vaja tõsisemat värki.” Pere kutsuti kokku siiski. Kuuse alla pandi kingitusepakid ja lapsed pidid laulma „Püha ööd”. Vanemad inimesed kuulasid seda pisarsilmil, meenutades oma kadunud noorust.

Jõulude tähendusest ei olnud kuskil juttu, ei koolis ega kodus. Kristuse sündimise ime ei intrigeerinud kedagi. Keegi ei küsinud, mis Petlemmas tegelikult toimus.

Minu lapsepõlve jõulud olid tühjad. Jõuluvalgus süttis ja kustus kohe varsti. Nõnda neelas kaduvik ka aasta kaunima püha.

Kas pole kaduvustunne, mis meid kiusab, märk sellest, et me vaatame tõelusest mööda?

Head, kestvat, realistlikku jõuluaega!

Pühadeäri

Jõulud on kitš, kirjutas üks tark tegelane ühes targas eesti ajakirjas. Küllap tal on õigus, sest paistab, et paljudele jäävad need pühad Stockmanni riiulite vahele ja Tallinna veinikeldritesse kinni. Seal tehakse neist ainult sätendav pidu, mis unustab täiesti ajaloolise sündmuse ja selle mõtte. Oma pabereid sorteerides sattusin ühele eelmise aasta jõuluväljaandele, milles kiidetakse kõike seda toredust, mida pühadeäri pakub: lõhnavad jõuluküpsised, kallid veinid, peened õhtukingad … Ostke, ostke, et teil oleks pühaderõõmu!

Issand, vabasta meid kõigest, mis võib ainult kuluda ja vananeda, seisab ühes palvetekstis.

Laste püha

Jõulud on laste püha. Ainult lapse silm oskab näha imesid ja tunda neist siirast rõõmu. Neid avatud lapsesilmi peaksime me kõik hoidma elu lõpuni. Kuid samas peaksime ka meeles pidama, et see ei ole lapsik püha. See on rõõmus ja dramaatiline sündmus, millega algab otsustav võitlus Kurja vastu. Jeesuse sõime kohal hõljub juba Kolgata vari. Ja mitmed keskaegsed skulptorid kujutavad mähkmetes last ohvrialtaril.

Jõulud kutsuvad järele mõtlema lapsepõlve ja lapse üle üldse. Jeesus on mitmel pool seadnud lapsi täiskasvanuile eeskujuks. Tema sõnu ei mõisteta alati õigesti. Kuskil eesti koolis olevat küsitud, kuidas peaks tõlgendama sellist sõna nagu lapsukeste päralt on Taevariik (Mt 19:13jj). Vastus teeb mõtlikuks: lapsed on energilisemad ja julgemad kui vanad. Neil on rohkem ettevõtlikkust. Nemad on võimelised maailma edasi viima.

Õige küll. Aga lapsed ei karda ka linnupesi lõhkuda ega aknaid sisse visata. Vaevalt küll Jeesus sellist eeskuju soovitas.

Minu ümbruskonnas võetakse seda erinevas suunas: olge rumalad nagu lapsed, ärge kippuge usutõdesid uurima. Jumal teab, teil pole seda vaja.

Kas Kirik on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed (1Kr 13:11).

Õige vastuse andis Lisieux’ püha Thérèse, kui talt küsiti paar kuud enne tema surma, mida tähendab temale väljend „jääda lapsukeseks Jumala ees“.

„See tähendab ära tunda oma olemust, oodata kõike Jumalalt, nagu väike laps ootab kõike oma isalt … Olla väike, see tähendab ka, et inimene ei kirjuta enda arvele oma vooruslikke tegusid, uskudes, et ta ise on millekski võimeline … Ja lõpuks, et ta ei lase end ära hirmutada oma eksitustest, sest lapsed kukuvad sageli, aga nad on liiga väikesed, et endale väga haiget teha.”

Olgu meie Jõuludki lapsemeelsed, heatujulised, aga mitte infantiilsed, nagu materialistlik maailm on harjunud neid nägema. Romano Guardini arvab, et „vaimne lapsepõlv Kristuse mõistes ei tähenda muud kui kristlikku küpsust”.

Imede öö

Seesama Thérèse jutustab ühest oma lapsepõlve jõuluelamusest, mis andis kogu tema arengule uue, otsustava suuna.

See juhtus aastal 1886. Thérèse oli siis 14 aastat vana.

Sellele sündmusele „kaasaelamiseks“ on vaja tunda tütarlapse kasvamise materiaalset raami, tema kodu väikeses Lisieux’ linnakeses.

Käisin seal ühel pimedal tuulisel sügisõhtul. Maja oli mahedalt valgustatud ja hästi köetud. Pruunitooniline 19. sajandi sisustus andis erilist soojust juurde. Söögitoa keskel seisis kaunilt vormitud jalgadega ümmargune laud, kaminal peegli ees säras luksuslik pronkskell isa Louis Martini enda kellassepatöökojast. Kujutasin ette pitsiga palistatud pidulikku lina sellel laual, lilli ja kuskil ka puuviljakorvikest. Köögist nagu oleks tulnud värskelt küpsetatud saia lõhna …

Mugav on elada sellises majas, tunda end õnnelikuna, unustada, et maailm väljas on hädaohtlik ja halastamatu. Ei taha mõteldagi, et ka niisugusest soojast kodust peab kunagi lahkuma või et selles võiks miski muutuda.

Nagu tavaliselt, mindi jõuluööl kogu perega kirikusse. Traditsioonilise jõulumissa järel peeti pidu, söödi, joodi ning jagati lastele kingitusi. Selleks jätsid lapsed oma kingad kamina ette, kuhu vanemad panid mitmesuguseid kirevaid pakikesi, mida oli lõbus lahti rebida ja nende üllatavat sisu avastada.

Martinide peres pidi isa üksi kingitusi ostma ja pakkima, sest ema oli juba ammu surnud. Aga oma „väikese kuninganna“ rõõmust tundis ka isa suurt rõõmu.

Kinkimine ja pühade ettevalmistamine nõuab vahel rohkem vaeva, kui seda tunnistada tahetakse. Seekord oli isa tõesti väsinud ja hetkel, kui Thérèse trepist üles oma tuppa läks, et kübarat ära võtta ja juuksed siledaks kammida, kuulis ta kogemata üht hirmsat lauset isa suust: „Õnneks on see ometi viimane kord!“ See tähendas, et tuleval aastal, pärast tütre 15. sünnipäeva, võis nendele lastemängudele lõpu teha.

Romantilise hingega ülitundlikule tüdrukule mõjus see nagu kõrvakiil. Võis arvata, et ta läheb nüüd oma tuppa ja nutab seal terve öö, nagu see sageli juhtus, kui talle miski haiget tegi. Aga siin sünnib jõuluöö ime, mida ta ise nimetab konversiooniks: „Sel õnnistatud ööl, mil Jeesus tegi end lapseks armastusest minu vastu, suvatses ta mind mähkmetest ja lapsepõlve vigadest välja tuua. Ta muutis mind nõnda, et ma ise end enam ära ei tundnud.”

Ja Thérèse läks uuesti trepist alla, naeratus näol, nagu poleks midagi juhtunud. Väikesest tüdrukust oli äkki saanud täiskasvanud, iseteadlik ja elujõuline neiu.

Muide, samal jõuluööl toimus teine kuulus konversioon: Paul Claudel, kes seisis jumalateenistuse ajal Pariisi Jumalaema katedraalis ühe samba taga, tundis seal äkki enneolematul kombel Jumala juuresolekut. Poeedi ainulaadne seiklus on läinud koos sambaga Prantsuse kirjanduslukku.

Jõuluöö on imeline öö. Sellest pajatavad muinasjutud ja legendid. Meie rahvatraditsioonis kõnelevad ka loomad sel ööl inimeste keelt. Kas ka meie ei peaks jõuluöö imedest „realistlikumalt” osa võtma? Selle asemel, et meeleoludes kiikuda ja lapsepõlve- või noorusmälestustele harduspisaraid peale tilgutada, oleks meil võibolla õigem paluda, et Jeesuslaps meid kõigist lapsikuse vormidest vabastaks, meid targemaks, julgemaks ja elujõulisemaks muudaks.