Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 22

Inimelu, ja igasugune muugi elu on võimalik vaid ümbruses (ehk keskkonnas). Selleta poleks kasvamist ja avanemist — ega üldse mingeid eluilmutusi —, sest poleks väliseid nähtusi, mille suhtes teadvus võiks olla eneseteadlik; poleks takistust, mille suhtes võiks vormuda organismi aineline osa. Ning teadvus, olgu siis enese- või ümbruseteadlikkuse mõttes, saab toimida ainult meelte kaudu. Need aga on kehasüsteemi atribuudid. Niisiis tajub ja mõistab inimene kõike vaid kehasüsteemi kaudu. Kui nõnda, siis piiritleb too kõiki meie tajumusi.

Põhimõtteliselt tähendab see, et inimene võib mingist asjast teada ainult niiviisi, nagu tema kehasüsteem võimaldab. Kuna ta teab asjust ainult nii ja võib arutleda ainult selle üle, mida teab, siis paneb igasugusele arutlemisele ja kõigile järeldustele aluse keha. Teiseks, kui teadvus saab toimida ainult kehasüsteemi kaudu, siis avaldavad kehalist laadi tarvidused ja ihad mõju kõigile teadvuses tärkavatele ajedele ja käsitustele. Seda võib võtta ka nii, et kui elu on lihtsalt elujõu väljendus ümbritseva suhtes ja inimese kehasüsteem on vahendiks, mille kaudu see väljendus toimub, siis võrdub elamine kehasüsteemi tarviduste ja ihade rahuldamisega. Teiste sõnadega: otseselt või kaudselt osutub iga teadvuses leiduv aje ja käsitus mõne kehalist laadi tarviduse või iha väljenduseks.

Sellest ei järeldu, et inimelu on midagi läbinisti füüsilist (nagu seda sõna tänapäeval mõistetakse). See tähendab vaid, et ei saa vaadelda elu psüühilist väärtust, võtmata arvesse keha; et keha on sama psüühiline nagu teadvus; ja et nüüdisaegne mõte käib eksiteed, kui ta, hinnates tõelisust ja inimese tähendust koguilmas, keha alaväärtustada püüab. Kummatigi on niisugune ekslik mõttesuund mõistuspärase suhtumise vältimatuks tulemuseks, ja näitab, mil määral on mõistuspärastunud hoiakud tõelisusest — ehk tegelikkusest — irdunud.