Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 28

Võime näha, et ühtlasi sugeneb võetud hoiakusse petlikkuse alge. Mälestus seostub kehalise seisukorraga, mis iseloomustas inimest siis, kui ta keppi eelmine kord kasutas. Kehaseisund pole püsikindel, seepärast võis kehaline tingitus olla tookord teistsugune. Kummatigi laseb inimene mälestusel sellest, kuidas ta käitus teistsuguse tingituse puhul, piiritleda oma nüüdset hoiakut. See tähendab, et nüüd ei ole hoiak kehalise seisukorraga päriselt kooskõlas.

Samuti näeme, et hoiak muutub formaalsemaks. Enne oli see vaba kõigist piirangutest peale tolle, mida kätkes suhe ümbritsevaga. Nüüd peab see teatud määral järgima mällu talletatud mudelit. Meie näite korral ei saa niisugune formaalsus mäkketõusja ilmutuste valikut eriti palju piirata, kuid teatav kanaliseeritus esineb siingi. Võib aimata, et koos jätkuva mõistuspärastumisega kaotavad inimese eluavaldused (ehk -ilmutused) oma mitmekesisusest ning väljendusvabadusest nii mõndagi.

Kanaliseerimine leiab aset ka kehas. Nagu vaistlikugi hoiaku puhul, saadakse aruka hoiaku võtmiseks vajalik energia vereringe vahendusel. Kuid vaistlikus hoiakus oli kogu kehasüsteem võrdselt esindatud. Ei muutnud asja, kui järgnevas tegevuses kasutati ainult keha üht osa, näiteks kätt eraldi. Hoiak ei tähendanud, et tuleb kasutada just nimelt kätt, vaid et tuleb midagi teha, korvamaks halvemust, millest andis teada mingi iseäralik tunne. Otsustades, et tuleb midagi teha, väljendas keha oma rakusüsteemi kui terviku arukust, seepärast kajastusid hoiakus nii süsteemi tarvidused kui ka rakkude suutlikkus seda tegevust toetada. Aje, mis pani hoiakut võtma ja järgnevat tegevust sooritama, kulges seestpoolt väljapoole. See kõneles kogu kehasüsteemi kui ühtse olemusvormi nimel. Asjasse puutusid vaid tema ümbrusesuhe ja vereringe energiaväärtus.