Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 29

Nüüd on teisiti. Mälestus (see tähendab, mälu) hakkab kehalist tingitust hoiaku võtmisel suunama. Mälestus aga on eriomaselt suhestatud tolle üksiku kehaosaga — antud juhul käega —, mis oli abivahendi kasutamisse eriomaselt kaasatud. Selle asemel, et hoiak esindaks kõiki kehasüsteemi osi võrdselt, esindab ta ennekõike kätt. Kuid vereringe kõneleb kehasüsteemi kui terviku nimel. Käe eriline esindamine on talle lisakoormaks. Ning lisakoorma pealepanek toimub loomulikule vastupidises suunas. Selle asemel, et hoiak saaks alguse seespool, teadvuslikkuses, kulgeks väljapoole ja kulmineeruks tegevuses, nagu toimub vaistliku tingituse korral, algab hoiaku mälupärane suunamine käelt ja kulgeb sissepoole, teadvuslikkusesse. Seesmise teadvuslikkuse loomulikud protsessid peavad kohanema mälu antud juhistega.

Teiste sõnadega langeb inimese seesmine teadvuslikkus (mis peaks olema orgaanilise tervikuna kooskõlastatud süsteemi sisehääl) ühe kehaosa erilise eelmõju alla. Ning see eelmõju ei esinda sellele hetkele omast suhet ümbritsevaga, vaid varasemat suhet ajast, mil omandati kogemus, kuidas keppi kasutatakse. Aga kui kellegi hoiak esindab mälestust, elab ta teatud määral minevikus. Võiksime öelda, et minevik on söövitanud inimese ellu kanali, mille kaudu ta jätkab tema käitumise suunamist. Nagu näha, hakkab inimene mälust pärineva suunamise sagenedes (ehk järkjärgulise mõistuspärastumise tõttu) üha enam minevikus elama. Ja et niisuguses suunamises kätkeb petlikkuse alge, muutuvad inimese hoiakud tema ja ümbruse tõeliste suhete taustal üha petlikumaks.