Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 33

MÕISTUSPÄRASTUNUD HOIAKUD TOIDU SUHTES

Aine,^[20.] mida kehasse õhu, toidu või joogi kujul sisestatakse, on elutalitluse tagamiseks hädavajalik. Inimene saab seda ümbritsevast keskkonnast. Kuid on olemas märkimisväärne erinevus niisuguse aine ja kõigi ülejäänud abivahendite vahel, mida ta ümbrusest võtab — see aine ei jää kehasüsteemist lahutatuks. Sissevõetud ainega hakkavad tegelema organismi loomulikud talitlused, kehasüsteem omastab selle, ja õigupoolest polegi keha midagi muud kui aine,^[21.] mis on allutatud elujõu pürgimustele.

Vaistlik hoiak toidu suhtes

Toitu ei või järelikult käsitleda ühena vahenditest, mille varal inimene kehtestab võrdväärsuse ülejäänud ümbrusega, kui ta on selle suhtes halvemusse sattunud. Toitu on võrdväärsuse säilitamiseks vaja samamoodi nagu energiat, mis meist elusolendid teeb. Kui nõnda, siis pole toitumine oma põhiolemuselt mõistuspärane — nagu on muude hüvitavate tegurite võtmine ümbritsevast. Järelikult on võimalik toitu täiesti vaistlikult valida. Seega võiksid inimesel olla toidu suhtes vaistlikud hoiakud ja ta võiks füüsiliselt olla praegusest jõulisem.

Vaistliku toitumishoiaku (nagu teistegi vaistlike hoiakute) korral mõjutab inimest ainult tema netoväärtus ümbritseva suhtes hoiaku võtmise hetkel. Niisuguse hoiaku ja sellele järgneva valiku tingib ainult vereringe energiaväärtus. Vajadusest võtta hoiak annavad märku üksnes keharakud, millel toidu väärtus lõpuks omastada tuleb. Pangem tähele, et toit ise on teatavat liiki energiaväljendus, ja erinevate toitude puhul on inimesel vaja erineval määral assimileerimisvõimet.

Hoiaku mõistuspärastumine

Kui inimene on heas füüsilises vormis ja võimeline võtma vaistlikke hoiakuid, tuleb tema rakusüsteem toime samavõrd tugevate toitudega. Sel juhul pole loomulik ja töötlemata toit tema jaoks ülearu vägev. Kuid on arusaadav, et kui inimese orgaaniline vastupidavus ja enesekehtestamise jõud nõrgenevad — mis juhtub sedamööda, kuidas tema hoiakud mõistuspärastuvad — väheneb ka võime sellist liiki toitu omastada ning tekib vajadus seda küpsetada, kuivatada ja nii edasi. See aga tähendab, et inimese hoiakud toidu suhtes on samuti mõistuspärastunud.

Siinkohal on väga oluline rõhutada: tõsiasi, et toit liidetakse kehasüsteemi koosseisu, tähendab seda, et kui mõistuspärane hoiak toidu suhtes on kord tekkinud ja toimib, siis ei avaldu tagajärjed ainult keha ühe osa piires, nagu muudest kogemustest lähtuvate teisenduste puhul. Toit seeditakse, taandatakse inimese elujõu pürgimuste teostamise tarbel algosadeks, jaotatakse kõigile kehasüsteemi rakkudele ning muutub nende ehituslikuks koostisosaks.

Mõistuspärastumise tagajärjed

Niisiis on mõistuspärastunud hoiakutel toidu suhtes muudest tähendusrikkam toime. Kui selline hoiak on võetud ja inimese käitumist suunanud, hakkab see piiritlema ka tema vaistlikke hoiakuid ja liitub kehalise tingitusega, mis on aluseks kõigile järgnevatele hoiakutele, olgu need siis mõistuspärastunud või mitte. Järelikult mängivad nimetatud hoiakud üldise mõistuspärastumise kindlustamisel palju suuremat osa kui samasugused hoiakud konkreetsete ümbruse-ilmete suhtes, mis põhjustavad mälupäraseid teisendusi vaid keha mõnes üksikus osas. Seepärast on mõtet eritleda, mis nimelt toitumishoiaku mõistuspärastumisel toimub ja milline toime tal edaspidi on.

On arusaadav, et kui inimese kehapiirkonnad polnud veel jõudnud mõningal määral mõistuspärastuda ja kuni polnud tekkinud mõtlemine, ei sundinud miski teda võtma hoiakut, et ta on loomuliku ja ettevalmistamata toidu jaoks liiga nõrk. Kui inimene jõuab sellesse seisundisse ja on teadlik kannatuseni ulatuvast tundest, mille tekitab tema nõrgenenud keha jaoks raskesti omastatava loomuliku toidu tarvitamine (see tähendab, on teadlik oma halvemustajust), võtab ta hoiaku, et toitu tuleb mingil viisil töödelda. Ent kui ta hakkab sööma ettevalmistatud toitu, toob see kaasa rakkude teisendumise, sest rakud ehituvad omastatud toidust.

Mõistuspärastunud hoiakut suunab rakumälu

Järelikult kuulub mälestus, mis paneb aluse toitumishoiaku mõistuspärastumisele, ühtviisi kõigile rakkudele. See tähendab, et kui järgmine kord on vaja toidu suhtes hoiak võtta, hakkab seda suunama mälestus, mille rakud sobimatut toitu saades omandasid. Kuid sellise suunatuse saab hoiakule anda vaid kehasüsteemi loomulike kooskõlastamisprotsesside kaudu. Niisiis kulmineerub see väljapoole nagu vaistlik tingitus. Seega ühineb ta kehalise tingitusega. Inimesele näib, et vastav aje on pärit tema enese loomulike tungide seast. Selline aje tekitab eelistuse toidu suhtes, millele ta osutab, ning inimene, kes hoiaku võttis ja eelistusele järele annab, saab toidust maitsmismeele kaudu füüsilise rahuldustunde.

Kogemusmälu

Aga peale rakkudes talletuva mälestuse toidu omastamisest on olemas ka ajus salvestatud mälestus selle söömise kogemusest. Tänu sellele oskab inimene toitu mõttes ära tunda. Ta on võimeline meenutama konkreetset juhtu, mil ta seda sõi, ja on mõistuspäraselt teadlik, et ta tegi seda minevikus. Mõistuspäraselt valitud toidu söömise hoiak on seega justkui kahekordselt suunatud: seda on teinud nii rakumälus kätkev mälestus toidu omastamisest kui ka ajus leiduv mälestus söömise sündmusest.

Sellel põhinevad kõik nüüdse aja inimest iseloomustavad toitumiseelistused, mida tähistatakse sõnaga “maitse”. Maitsed toitude suhtes, nagu neid praegusel ajal mõistetakse, tunduvad juhuslikena, ja tihti näib, et nad ei seostu ühegi kindla kogemusega. Kummatigi poleks ükski toit meeldiv, kui rakud seda ei nõuaks. Inimeste puhul, kellest on saanud gurmaanid ning asjatundjad toitude alal, on seda lihtne märgata. Loomulik toit oma töötlemata kujul näib nende mõistuspärase suhtumise jaoks toores. Aga ka nende keha hakkab mässama ja kannatab väga, kui nad eelarvamused kõrvale heidavad ja loomulikku toitu söövad. Selliste inimeste rakud on nii keerukalt teisendunud (õigemini niivõrd häiritud), et nende keha tingib vastumeelsuse sellise toidu suhtes, ja nad on muutunud liiga nõrgaks, et lubada endale sellest teadlikult üle astuda.

Teiselt poolt, inimesed, kelle rakusüsteem on harjunud lihtsa ja vähetöödeldud toiduga, peavad gurmaani uhkeid roogasid samuti vähe suupäraseks. Neil on füüsiline vastumeelsus niisuguse toidu suhtes, ja teadlik üleastumine sellest toob samuti kaasa kehalisi kannatusi, sest sunnib rakke omastama midagi, mille suhtes neil pole kehalist tingitust.

Kogemusmälu ennetab või ignoreerib toiduvajadust

Võime niisiis öelda, et toitumishoiakud kujunevad mõistuspärase valimise käigus paljude toitude vahel, mida on ühtviisi kohandatud, et nad rahuldaksid rakkude nõudeid. Kuid tänapäeva elulaadi puhul tõrjuvad mõistuspärased mälestused kehalise tingituse kõige sagedamini kõrvale aja suhtes, millal kehale toitu pakkuda. Teadlased ja teised targad on soovitanud süüa korrapäraste vaheaegade järel.

Seejuures annabki kaasaegne elurütm paljudele inimestele söömiseks mahti vaid regulaarselt ja kindlatel kellaaegadel. Tihti süüakse üksnes lõbu pärast või seltskonna mõttes. Õigupoolest on tõenäoline, et meie päevil tarvitatakse suurem osa toitu ja jooki ära ilma kehapoolse nõudluseta. Teiste sõnadega, inimesed ei oota, kuni nende kehasüsteem tingib hoiaku, et on vaja süüa. Nad on kogenud söömist kindlatel aegadel ja kindlates tingimustes, ja mälestused sellistest kogemustest on saanud nende vaimulaadi koostisosaks. Niisiis võtavad nad mõistuspärase hoiaku, et on soovitav, sobiv või heakombeline korrata neid kogemusi samas järjekorras või samasugustel juhtudel.

Mälupärase suunatuse kahjulikud tagajärjed

Siin võime jälle näha mõistuspärastunud hoiakute kahjulikku mõju. Kehasüsteem peab toidu vastu võtma ja sellega toime tulema, aga kui inimesed järgivad oma mõistuspärastunud hoiakuid, siis jätavad nad tähelepanuta otsese kehalise tingituse. Hoiak põhineb vaid mingil kaudsel tingitusel, mis ei räägi tarvidusest toidu, vaid millegi muu järele. Näiteks lähtuvad need, kes söövad kindlatel kellaaegadel, kuna nad tööl käies teisiti ei saa, füüsilisest vajadusest end töö kaudu elatada — ja ignoreerivad otsest tarvidust süüa (või söömata jätta). Ja kes võtavad söömist või joomist külas viibides seltskondliku kohustusena, teevad niiviisi füüsilise vajaduse pärast säilitada nende inimeste heatahtlikkus, kellega nad on vahetus kokkupuutes.

Mingi kehaline tingitus on niisiis alati olemas. Kuid pole vist liialdus öelda: elu on

tänapäeval nii keeruline, et on erandlik, kui inimene ootab söömisega, kuni tema kehasüsteem on võtnud kindla hoiaku, et see on tingimata tarvilik. Kummatigi tähendab asjaolu, et keha pole toitu nõudnud, seda, et ta pole eelmist toitu lõplikult omastanud. Keha talitlused on veel pooleli, kui mõistuspärastunud hoiaku tagajärjel tuuakse kohale uus toit, millega ettevalmistamata organid peavad otsast peale tegelema hakkama.

Pole üldsegi üllatav, et neis nii sageli tuleb ette korratusi ja haiguslikke seisundeid. Miski muu ei võiks sel määral süvendada kaasaegse inimese füüsilist häiritust ja nõrkust — ega tuua kaasa kehasüsteemi taandarenguni tuimenemist, nüristades selle loomulikku tundlikkust ja jõulist väljendusvabadust niivõrd, et inimene kõlbab veel ainult traditsioonide, reeglite, ideede ja teooriate mõjule pimedalt alistuma.