Читать книгу Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost - Gerhard Schwarz - Страница 11

Thomas S. Ashton The Industrial Revolution 1760–1830 (Tööstuslik revolutsioon 1760–1830)

Thomas Southcliffe Ashton sündis 1899. aastal Manchesteri lähistel ja õppis Manchesteri Ülikoolis majandust, kus tundis huvi eriti avaliku rahanduse vastu. 1940. aastatel sai temast kõrge renomeega London School of Economics´i majandusajaloo professor. Ashton on juhtinud Manchesteri Statistikaühingut ja Inglise Majandusajaloo Ühingut. Ta asutas igal aastal majandusajaloo vallas väljaantava Ashtoni auhinna. Ashton suri 1968. aastal Inglismaal.

„Teda [Inglismaad] ei päästnud mitte tema valitsejad, vaid need, kes, nähes kahtlemata omaenda kitsaid eesmärke, kasutasid oma taipu ja ressursse uute tootmisvahendite ja uute juhtimismeetodite leiutamiseks. India ja Hiina tasandikel on tänapäeval mehi ja naisi, epideemiatest vaevatuid ja näljaseid, kes elavad väljastpoolt nähtuna oma elu ehk vaid veidi paremini kui kariloomad, kes rügavad koos nendega päeval ja jagavad magamisaset öösel. Taolised aasialikud standardid ja käsitsi töö õudused saavad osaks neile, kelle arvukus kasvab ilma tööstuslikku revolutsiooni läbimata.” (lk 161)

Marksistliku ajaloonägemuse vastu

Majandusteoorias ja -elus peetakse marksismi enamasti kummutatuks. Ent ajaloo marksistlik tõlgendamine mõjutab veel tänaseni väitlusi: kurjad kapitalistid ekspluateerisid halastamatult oma töölisi, kuni ametiühingute esiletõusuga kapitalism lõpuks ohjati. Selline on üldiselt pealeminev arusaam. Vaevalt et keegi teine on selle mulje korrigeerimiseks rohkem teinud kui Ashton oma uurimusega tööstuslikust revolutsioonist Suurbritannias. Ashton ei ole kindlasti äärmusliberaal. Ta näeb riigile ette ülesanded, mis ületavad öövalvuri rolli, ja kurdab, et tööõiguslike normide ja kvalifitseeritud administraatorite nappus, kes neid reegleid kasutanuks ja nende järgimise üle valvanuks, olevat pikendanud paljude inimeste kannatusi tööstusliku revolutsiooni aegadel. Kuid ta rõhutab seda positiivset mõju, mida avaldas toona Adam Smith majandusteadlase ja moraalifilosoofina. Keskmine tööstur ei vastanud Ashtoni järgi mingil juhul väiklase ja jõhkra, teiste kannatuste arvel rikastuva egoisti karikatuurile. Ashtoni 1948. aastal kirjutatud raamat sarnaneb rohkem poleemilise kirjutise kui ammendava teadusliku uurimusega. Kergesti mõistetav kirjutamislaad muudab tema sõnad veelgi veenvamaks.

„[…] kui riigimehed oleksid pööranud tähelepanu sellele, et kindlustada stabiilne väärtuse mõõt ja tõeline raha, kui poleks olnud hindu üles pressivaid sõdu, kerkivaid intressimäärasid ja ressursside suunamist purustamiseks, oleks tööstusliku revolutsiooni kulg olnud sujuvam ja tagajärjed ei oleks nii vaieldavad nagu need on seda praegu.” (lk 156–157)

„Idee, et inimesed on nii või teisiti enesekesksed, saamahimulised ja seltsimatud, on veidram kõikidest legendidest, millega tööstusliku revolutsiooni lugu on hägustatud.” (lk 127)

Majanduspoliitilised vead

Ashton vaidleb neljal moel vastu levinud arusaamale, nagu oleks tööstuslik revolutsioon olnud üksnes kannatuste aeg. Ta näitab, et tööstusliku revolutsiooni ajal enamiku tööliste elatustase tõusis. Ta seletab suremuse langust üldise elatustaseme vähemalt mõõduka paranemisega, mis tegi võimalikuks rahvaarvu kiire kasvu. Lisaks meenutab ta lugejale, et tööstusliku revolutsiooni moonutusi ei tohi võrrelda mitte talupoegliku idülliga, vaid neid tuleb käsitleda võrdluses alamkihtide varasema tõelise eluga. Paljude ühiskonna serval olnud inimeste, iseäranis laste jaoks olevat elu varem olnud veelgi armetum. Ennekõike näitab aga Ashton, et viletsuse faasidel, mida sageli seostatakse tööstusliku revolutsiooniga, polnud pistmist ei kiire tootlike jõudude arengu ega kurjade kapitalistide kuritegudega. Põhjus oli pigem majanduspoliitikas ja sõdades, mis tööstuslikku revolutsiooni ikka ja jälle aeglustasid.

Seejuures viitab Ashton eelkõige Napoleoni sõdade pärandiks olnud teraviljaseadustele (Corn Laws). Teravilja võis importida ainult siis, kui selle hind oli Inglismaal tõusnud üle absurdselt kõrge läviväärtuse. Tugevasti ülehinnatud viljahinna tõttu olid normaalsed konjunktuurikõikumised paljude inimeste jaoks eluohtlikud. Ilma teraviljaseadusteta poleks olnud masinapurustajate ülestõusudele viinud ekstreemse viletsuse faase. Ashton tegeleb ka kapitali akumuleerumise teemaga. Ta kummutab kapitali esialgse akumulatsiooni marksistliku kujutamise de facto vargusena ja kirjeldab selle asemel edasipüüdlike käsitööliste säästlikkust, millele ajapikku lisandusid kaupmeestelt ja aegamisi tekkinud finantsinstitutsioonidelt saadud laenud. Mitte kõik Ashtoni analüüsi detailid pole pidanud vastu ajaproovile. Paljud teadlased näevad näiteks suremuse ja viljakuse koosmõju rahvastiku kiirele kasvule tööstusliku revolutsiooni alguses mõneti teistsuguses valguses. Kuid Ashtoni teedrajava teose põhjapanevad väited on kriitika üle elanud, kuigi veel mitte läbi löönud laia avalikkuse silmis.

Holger Schmieding

Thomas S. Ashton. The Industrial Revolution 1760–1830. Oxford: Oxford University Press, 1997, 144 lk.