Читать книгу Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost - Gerhard Schwarz - Страница 8

Aristoteles Nikomachose eetika

Aristoteles sündis 384. aastal eKr ihuarsti pojana Makedoonia kuningakojas Stageiras, ühes Kreeka kirdeosa linnriigis. Johtuvalt isa varajasest surmast läks ta 17-aastaselt eestkostetavana Ateenasse, kus õppis 20 aastat Platoni juures. 342. aastal eKr kutsutakse Aristoteles õpetajaks Makedoonia õukonda, et hoolitseda 13-aastase Aleksandri kasvatamise eest. Aleksandri sõjaretkede tõttu pöördus ta siiski tagasi Ateenasse, kus rajas 334. aastal eKr oma filosoofiakooli lykeion´i. Pärast Aleksandri surma mõistetakse Aristoteles süüdi jumalateotuses ja veidi pärast seda sureb ta pagenduses 322. aastal eKr haiguse läbi.

„[…] riik püsib koos põhimõtteliselt samaga tasumise alusel: halba püütakse tasuda halvaga – kui mitte, siis peetakse seda orjalikkuseks –, või head heaga […].” (1132b33)

„Kõik nõustuvad, et see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks, demokraatidel on see vabadus, oligarhidel – rikkus, ühtedel kõrge päritolu, teistel aristokraatlik loomutäius.” (1131a25)

Vabadus vahetusõiguse kaudu

„Nikomachose eetika” põhjendab käitumisreegleid, mille järgi peab elama inimene, kelle ühiskondlik roll realiseerub lõppude lõpuks „Poliitikas” (vt lk 14–15). Aristoteles alustab eudaimonia, s.o sisemise rahulolu seisundi määratlemisega, mis tõlgiti 18. sajandil „õnnelikkuseks”. Ainult hea elu viib õnnelikkuseni. Sellest järeldub, et kedagi ei saa tõeliselt õnnelikuks pidada isegi siis, kui ta on oma elu lõpuni elanud ja vältinud seejuures kurja saatust, vaid et hea elu juurde kuulub ka surmajärgne kuulsus. On vaja teatavat loomutäiust, et elada head elu ja leida õige tee, eelkõige äratundmist ja õiglust. Õigluse peatükis (raamatus) arutletakse vastastikkuse põhimõtte üle, mis pole mitte alati õiglane, nagu ohvitseri juhtumi korral, kes lööb sõdurit. Vastastikkus seisnevat vastulöömises, kuid just seda ei tohi sõdur teha. Vastastikkuse õiglases kasutamises näeb Aristoteles vabaduse põhimõtet. Kui jaotusõigluse puhul toimub omistamine teenete alusel, peavad tasakaalustatud õigluse puhul andmine ja vastuandmine olema kohases proportsioonis. Kõrgem võib madalamale armu osutada suure kingitusega, madalam võib proovida end kõrgemaga tasakaalustada heasoovliku anni abil.

„[…] see, mis on igaühele omane, on igaühes ka loomu poolest kõige tähtsam ja nauditavam, ning inimesel seega – mõistusel rajanev elu, kuna just see teeb inimeseks ja niisiis ka kõige õnnelikumaks.” (1178a5)

Andmise ja võtmise vabatahtlikkus

Demokraatlikus polises toimib kodanike vabadus vastastikuse vaba andmise ja võtmise kaudu. Vastasel korral oleksid ühed isandad ja teised alamad. Majandusteadlastel jääb Aristotelest lugedes see põhimõte tavaliselt kahe silma vahele, sest Aristoteles läheb andmise ja vastuandmise juurest edasi kaupade vahetamise ja raha käsitluse juurde. Kuna kaupade vahetamist iseloomustab vahetatavate kaupade väärtuseline võrdsus ning kuivõrd ebavõrdse andmise ja vastuandmise korral tekib kompenseerimise kohustus, vajab see mõõtmisvahendina raha. Aristoteles ei anna mingit rahuldavat vastust küsimusele, kuidas on selline mõõtmine võimalik. Ühes kohas räägib ta sellest, et iga vahetaja andvat teisele midagi oma „tööst”. Seda peetakse hiljem objektiivse väärtusõpetuse alguseks. Teises kohas ta aga ütleb, et vahetatav on kasutamiseks. Majandusteadlased tõlgendavad seda teesi subjektiivse väärtusõpetuse mõistes.

Andmise ja võtmise vabatahtlikkuse tõttu peab andmisel alati üks pool alustama. Ratsionaalselt on seda pea võimatu põhjendada ning Aristotelese meelest ongi selles midagi „jumalikku”. Teisal arendab ta välja idee „liberalitas´est” kui andmist ja võtmist põhistavast voorusest. Peab teadma, milles seisneb sobiv andmine. Aristoteles tunneb põlvkondade teooriat: esimene põlvkond ehitab omandi üles, teine oskab seda hoida, kolmas laseb selle jälle käest. Vastupidiselt varasele uusajale ülistab Aristoteles seda kolmanda põlvkonna heldust. Aristoteles kiidab ka suuremeelsust kui helduse kasvu. Selle põlvkonna silmis on tegemist auga: nad oskavad annetada suurejooneliselt. Annetused olid üliolulised riigi jaoks, kes loobus formaalsest maksustamisest. Polises rahastati kulutusi teatrile ja kaitsele üksnes eraisikute suuremeelsusega. Kodanikke ajendasid üksteisele ja riigile andma moraal ja auahnus, lootus aule ja tunnustusele, hüvedele ja teenetele, seda aga ilma igasuguse tagatiseta. Selles nägi Aristoteles vabaduse põhimõtet.

Bertram Schefold

Aristoteles. Nikomachose eetika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill. Tartu: Ilmamaa, 2007, 424 lk. Saksakeelne tõlge: Aristoteles. Werke in Deutscher Übersetzung. Bd. 6. Die Nikomachische Ethik. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1979, 606 lk. Uus väljaanne: Berlin: Akademie-Verlag, 1999. Ingliskeelne tõlge: Aristotle. Nicomachean Ethics. Rmt: The Works of Aristotle. Vol. II. Chicago, London & Toronto: Encyclopaedia Britannica, 1952, lk 333–436.