Читать книгу Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost - Gerhard Schwarz - Страница 7

Johannes Althusius Politica (Poliitika)

Johannes Althusius (õieti Althaus) oli üks tähtsamaid 17. sajandi saksa õigusõpetlasi. Ta sündis 1557. aasta paiku Diedenshausenis, õppis juurat Genfis ja Baselis, kus promoveeriti 1586. aastal doktoriks. Seejärel õpetas Herborni Academia Nassauensis´es, kus avaldas ka oma peateose „Politica”. Kalvinistina sai Althusius 1604. aastal kalvinistlikus, Madalmaade garnisoni poolt kaitstud Emdenis poliitiliselt mõjuvõimsa linnasündiku ameti, milles oli kuni surmani 1638. aastal.

„See riigi- või suveräänsusõigus ei saa osaks üksikule, vaid kõikidele riigi liikmetele koos ja tervele kogukonna kehandile. Samamoodi nagu riiki ei saa rajada üksik, vaid üksnes universaalse kogukonna kõik liikmed korraga, öeldakse, et see ei ole mitte üksiku asi, vaid, vastupidi, kõikide ühinenud liikmete asi.” (IX.18)*

Kalvinistlik föderalism

Althusiust kujundasid tugevalt õpingud Genfis ja Baselis, kus ta ei vastandunud mitte ainult uutele poliitilistele ideedele, vaid pöördus ka kalvinismi. Selle detsentraliseeritud kiriku seisund inspireeris kindlasti Althusiuse poliitilist mõtlemist, mis avaldub tema küpses teoses „Politica methodice digesta et exemplis sacris et profanis illustrata” (1603; Poliitika esitatuna metoodiliselt ning illustreeritult pühade ja ilmalike näidete varal), millest ilmusid juba autori eluajal mitmed kordustrükid. Iseäranis 19. sajandi lõpul mõjutas tema idee defineerida riiki ühistegelikuna ja kommuuni kogukonna tuumikuna paljusid liberaalseid riigiõiguslasi (näiteks Otto von Gierket), kes nägid selles kantsi tsentralismi vastu. See teeb „Politica´st” Saksamaa föderalistliku traditsiooni ühe tähtsaima teose. Tõsi, tänapäeval pigem alahinnatakse Saksamaal selle raamatu tähtsust, samas kui Hollandis ja USA-s on see kõrgelt tunnustatud.

„Ka ei eksisteeri ühiskond või riik mitte kuninga tõttu, vaid kuningas ja iga muu kõrgem magistraat riigi ja kogukonna pärast [...]. Sest rahvas eelneb nii loomu poolest kui ka ajalisest vaatenurgast nähtuna oma valitsejatele, ta on võimsam ja seisab kõrgemal kui need [...], nii nagu on iga ametisse määraja suhe sellesse, kelle ta ametisse määrab.” (XVIII.8)*

Moodsa konstitutsiooni eelkäija

Althusiuse poliitilist eneseteadvust võiks moodsa terminoloogia järgi nimetada radikaal-subsidiaarseks. Toetudes kalvinistlikele ettekujutustele kiriku olemusest, mille kohaselt on kogudus tegelik suverään, näeb ta igasugust riiklikku suveräänsust ülesöeldavana ja tingimusliku siirdatud õigusena, mis lähtub algselt väikestest ja isiklikel sidemetel tuginevatest kogukondadest, nagu seda on perekond. Seetõttu peab tema järgi iga terve poliitiline kord toetuma lõppude lõpuks föderaalsele või seisuslikule struktuurile. Kogukond ehitab ühistegelike liitude kaudu end ise kõige paremini „altpoolt” üles. Samas nägi Althusius keskvõimu vajalikkust killustunud Saksa Riigis, kuid kontroll ning kaasarääkimis- ja lõpuks ka otsustav vetoõigus pidid siiski jääma osajaotistele, mis pidanuksid säilima piisava esindatuse näol, kuhu kuulujaid nimetas ta efoorideks. Althusiuse jaoks on riigi puhul subsidiaarse arusaama kohaselt väga tähtis ühelt poolt ühehäälsuse või siis vähemalt kvalifitseeritud enamuse põhimõte, teisalt aga vastupanu osutamise ja väljaastumise õigus. Seetõttu ei saa riigi ükski efooridest või seisustest ilma teiste nõusolekuta teha seda, „mis on ainult kõigile ühiselt lubatud, nimelt võtta magistraadilt valitsusvõim, magistraati kuuluvaid isikuid eraisikuks kuulutada või tappa või osutada neile vastupanu väljaspool oma territooriumi või neile omistatud valdkonda või neid jälitada. Seda, mis puudutab kõiki koos, ei või üksikud ilma ülejäänute heakskiiduta või vähemalt suurema osa nõusolekuta kasutada. Küll on aga lubatud riigi ühel osal või üksikutel efooridel või seisustel end türanliku magistraadi eest päästa ja kaitsta.” (XXXVIII.53)* Ainult nii on Althusiuse jaoks piisavalt võimude lahusust. Iga türanlik valitseja õigustab seetõttu konsensusliku vastupanu osutamise õiguse instituuti või siis – kui ainult üksikud osajaotised näevad end oma õigustes kahjustatuina – liitunud osa väljaastumist.

Vastupidiselt tolle aja absolutistlikele uuendajatele (näiteks Jean Bodin) mõjus Althusiuse mõtlemine tema kaasaegsetele esialgu vananenud ja seisusliku sammuna tagasi. Alles mõju, mida ta avaldas Madalmaade Vabariigi ja Saksamaa friisi alade konstitutsioonidele, näitas, et paljuski, mis on kirjas „Politica´s”, oli jõutud ette moodsast konstitutsiooniideest.

Detmar Doering

Johannes Althusius. Politica methodice digesta et exemplis sacris et profanis illustrata. Herborn: Corvina, 1603 (uustrükk: Aalen: Scientia, 1981). Saksakeelne tõlge: Johannes Althusius. Politica. Berlin: Duncker & Humblot, 2003, 449 lk. Ingliskeelne tõlge: The Politics of Johannes Althusius. Boston: Beacon Press, 1964, 232 lk.