Читать книгу Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost - Gerhard Schwarz - Страница 9

Aristoteles Poliitika

Biograafilisi andmeid vaata käesoleva raamatu lk 12.

„Hea elu”

Kui küsida majandusteadlastelt, kes on suurim nende erialal, nimetab enamik Adam Smithi. Ent Smith poleks mõeldav ilma Aristoteleseta. Aristotelese arvele saab kirjutada liberalismi, sest tema astus välja kodanike eraomandi ning vabaduse ja sõltumatuse eest. Ta lükkas tagasi kommunismi, mille Platon oli ette näinud oma ideaalriigi valvuritele. Ka jälgides vahetamise ja intresside arutelusid, näib Aristotelese „Poliitika” ajalooliselt mõjuvõimsamana kui ükski teine raamat. Aristotelese pärand paneb pilku pöörama poliitilise tegutsemise majanduslikele tingimustele. See põhjendab vabaduse ja turu seotust, sisaldab vabadusetuse ja orjuse kriitikat, loetleb neist jagusaamise tingimusi ja lõppude lõpuks määratleb esmasena monetaarse majandusprotsessi omaette eesmärgiks muutumise ohud.

Võib öelda, et Aristoteles mõistis esimesena, kuidas arenevad turumajanduses iseseisvad protsessid, mis purustavad tavade kaudu ettenähtud ühiskondlikud raamid. Inimese olemuse loob poliitiline tegutsemine. Kodanik vajab majanduslikku alust, mida Aristoteles kirjeldab kodumajapidamisena. Suhted perekonnaliikmete vahel peavad olema korrastatud. Hea elu vajab välist rikkust ja ka orjad võivad olla vahendiks selle loomisel. Kui tööriistad töötaksid ise, ei peaks inimesi tööks allutama. Ta loomulikult ei tea, et kunagi tulevikus saavad olema sellised automaadid ja nii näib talle ühe vabadusetus olevat tingimuseks teise vabaduse avanemisele.

„Kui süstikud kooksid ise ja plektron lööks kitarat, ei vajaks ehitusmeistrid abilisi ja isandad orje.” (1253b38)*

„On õige, et selle eest, mis kuulub enamusele ühiselt, muretsetakse kõige vähem, sest nad hoolitsevad omaenese asjade eest kõigepealt ja ühiste pärast vähem.” (1261b34)*

„Nagu öeldud, on kahesugust teenimiskunsti: ühel juhul on tegemist kauplemisega, teisel juhul majapidamisega ning viimane on loomupärane ja kiitmist väärt, aga vahetamisega tegelemine õigusega halvas kuulsuses. Seetõttu vihatakse liigkasuvõtmist igati loogiliselt. Sest kasu tuleb siis rahast endast ja mitte sellest, milleks see tekkis, nimelt vahetamise tarbeks. Intress sünnitab rahast raha, seega on see kõikidest rikkuse asjaoludest kõige loomuvastasem.” (1258a39-b9)*

Tootmine tarbe, mitte omandamise pärast

Lisaks sellele on Aristotelese jaoks olemas liialdatud omandamisiha, nn krematistika. Loomulik oleks õige kesktee otsimine. Loomulik on see majapidamine, mis annab inimesele hea elu. Heale elule saab vaid see pühenduda, kes ei ole nii vaene, et peab end piinama, ega nii rikas, et muretsemine rikkuse pärast võtab temalt kogu aja, mis peaks kuluma heale elule. Nii paistab Aristotelesele head elu teeniv omandamine peremajapidamises loomulikuna, kuivõrd see on määratletud piiratud vajadusega. Piire mittetundev rikkuse omandamine rikub seevastu loomust.

Kodanike majapidamiste vahel toimub turumajanduslik vahetamine, mis jääb taoliste rikkuspiiride sisse. Tootmine peab toimuma tarbe ja mitte raha omandamise pärast. Usutakse, et Kreeka pöördumises ilu taotleva käsitöö poole ilmutab end aristoteleslik sõnum, et tootmine tuleks allutada tarbele. See ei tohiks toimuda üksnes raha pärast. Raha omandamise negatiivne külg ilmneb Aristotelese jaoks juba palgatöö juures – omandita kodanikul pole samu võimalusi vabalt areneda nagu omandiga kodanikul. Ja see, kes on nii vaene, et peab müüma oma „ihurammu”, ei vääri Ateena ettekujutuse kohaselt lugupidamist.

Omaette eesmärgiks oleva raha omandamise kui nähtuse teravnemine ilmneb rahaga kauplemises ja raha laenamises, mille Aristoteles hukka mõistab, kuid mitte nii nagu Piibel liigkasuvõtmise. Nimelt keelas Vana Testament juutidel võtta intresse hõimukaaslastelt. Aristoteles ei pea silmas mingit keeldu. Ta osundab, et rahaga ümberkäimisel on vaja mõningaid oskusi, kuid need tegevused ei vii siiski nendele eluradadele, mida filosoof oma õpilastele soovitab. Laialt levinud kriitikas uute vajaduste tekitamisele reklaami abil ning etteheidetes ekspluateerimisele ja isegi keskkonna saastamisele sisaldub lõpuks aristoteleslik vana krematistika idee, mis sageli seostub nostalgiaga iseseisvate talupoegade lihtsa, loomulikku vabadust nautiva ühiskonna järele, kus turul vahetati oma ülejääke.

Bertram Schefold

Saksakeelne tõlge: Aristoteles. Werke in Deutscher Übersetzung. Bd. 9. Politik. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1979, 606 lk. Uus väljaanne: Berlin: Akademie-Verlag, 1999. Ingliskeelne tõlge: Aristotle. Politics. Rmt: The Works of Aristotle. Vol. II. Chicago, London & Toronto: Encyclopaedia Britannica, 1952, lk 437–548.