Читать книгу Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost - Gerhard Schwarz - Страница 13

Lord Bauer The Development Frontier (Arengu tõkked)

Peter Bauer sündis 6. novembril 1915 Budapestis kihlvedude korraldaja pojana. Juudi päritolu katoliiklasena õppis esialgu kodulinnas juurat, et minna 1934. aastal õppima majandust Cambridge´i Gonville´i ja Caiuse kolledžisse. Kuulas loenguid, teiste seas ka John Maynard Keynes´i ja Joan Robinsoni, ilma et oleks omaks võtnud sealse ülikoolikeskkonna turuskeptilisi ja -vaenulikke ideid. Enda hinnangul arenes ta esialgu mõõdukast riigiinterventsionistist turumajanduslike ideede veendunud esindajaks. Arenguökonoomika juurde jõudis Bauer pigem juhuslikult. Teise maailmasõja ajal töötas firma heaks, mis tegeles kautšukiga tollases Briti koloonias Malaias ja sai hiljem stipendiumi, et uurida suhteid selles tootmisvaldkonnas. Lähtudes nendest uuringutest laiendas Bauer oma arenguökonoomilist mõttemaailma ja lõi veenva liberaalse arenguteooria, mis järeleandmatult paljastab interventsionistliku arenguplaanimise vead. Bauer sai 2002. aastal oma elutöö tunnustusena Cato Instituudi poolt asutatud Milton Friedmani auhinna. Auhinna üleandmine pidi toimuma 9. mail, kuid Bauer pidi selle auavalduse vastu võtma juba postuumselt. Ta suri nädal varem Londonis.

„On ilmne, et vaesed kõige vähem arenenud riikides pole takistatud säästma ja investeerima oma vaesuse tõttu. Nad saavad säästa ja investeerida, ohverdades oma jõudeaja ning paigutades oma tööjõu ja maa rohkem tootlikusse kasutusse, vahest asendades oma tarbeks tootmise müügikultuuridega.” (lk 31)

„Kuid tuleks meenutada, et ametliku abi saajad on alati valitsused. Nad ei ole näinud vaeseid, kodutuid või nälgivaid inimesi oma abipropagandas. Enamasti lähevad need subsiidiumid valitsuste poliitika jätkamiseks, mis läbinähtavalt pidurdab majandusarengut ja kahjustab oma vaeseimate alamate huve.” (lk 38–39)

Üleskutsed kurtidele kõrvadele

Kui küsida, kes on 20. sajandi tähtsamad arenguökonoomika esindajad, nimetatakse Peter Bauerit kindlasti esimeste seas.^[2.] Ühest küljest oli ta oma elukutse võitlushimulisemaid isiksusi, teisalt eristus ta haruldase kombinatsiooni poolest, mis ühendas teadusliku teravmeelsuse, naaberdistsipliinide kaasamise ning rikkad praktilised kogemused, mis muutsid tema tööd nii olulisteks. Bauer teadis, millest kirjutas ja rääkis ning pööras alati suurt tähelepanu sellele, et muuta oma analüüsid ja ideed laiemale publikule mõistetavaks. 1991. aastal ilmunud raamat „The Development Frontier” võtab kokku olulisemad uurimistulemused ja võiks olla tema arengupoliitiline testament. Bauer viitab seal ka sellele, et pole olemas struktuurseid, vaesusega põhjendatud arengutakistusi. Eriti tõstab ta esile inimeste ikka ja jälle kahtluse alla seatava säästmisvõime vaestes riikides. Riikliku arenguabi lükkab ta rangelt kõrvale.

Seevastu saaksid äärmiselt vaesed riigid järjekindla turumajandusliku korra kaudu kiirendada oma majanduse arengut. Hongkongi raske lähteolukord pärast Teist maailmasõda ja järgnenud ebaharilik edu on tema jaoks selle teesi optimaalne näide.

„Kuidas te hindaksite ühe Aasia riigi majanduslikke võimalusi, millel on väga vähe maad […] ja mis on seejuures maailma kõige tihedamini asustatud riik ning mille rahvastik kasvab kiiresti, […] mis impordib kogu toorme ning mille valitsus pole kaasatud arengu plaanimisse ja opereerib ilma valuutakontrolli või -piiranguid rakendamata […].” (lk 140)

Hiline tunnustus

Teadusmaailmas peeti Bauerit 1950., 1960. ja 1970. aastatel ketseriks, kes ei suutnud keyneslikult domineeritud õhkkonnas omandada eriti suurt mõju. Sellele vastavalt polnud tal ka arengupoliitilises praktikas eriti hea maine, sest just andmisbürokraatia ja riikidevaheliste organisatsioonide esindajad ning doonor- ja võlgnikriikide valitsused olid need, kelle vastu olid suunatud tema rünnakud. Alles 1990. aastatel leidsid Baueri ideed väljundi arenguabi praktikasse. Arenguabi poliitika vabanes vähemalt osaliselt oma interventsionistlikest traditsioonidest ning üha rohkem väärtustati üksikute projektide evalveerimist. Ja mitte edutult. Kui 1970. aastatel nurjus rõhuv enamik projekte, siis on tänane olukord hoopis teistsugune. Seetõttu oleks Baueri toonane fundamentaalne kriitika tänapäeval ülepingutatud. Tuleb silmas pidada, et paljudes riikides on tehtud turumajandusliku korra ülesehitamisel nähtavaid edusamme. Positiivsemad raamtingimused on tugevdanud „seestpoolt lähtuva arengu” jõudu ja parandanud eeldusi tõhusamaks arenguabiks. Sellele vaatamata on Baueri kriitika paljud aspektid veel tänapäevalgi kehtivad. Tema teaduslikule tähtsusele vastava poliitilise mõju aeg pole veel saabunud.