Читать книгу Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost - Gerhard Schwarz - Страница 12
ОглавлениеClaude Frédéric Bastiat Der Staat – der grosse Fiktion (Riik – suur fiktsioon)
Claude Frédéric Bastiat sündis 1801. aastal Prantsusmaal Bayonne´is. Ta kaotas varakult vanemad, teda kasvatas vanaisa ja 17-aastaselt hakkas ta tööle oma onu kaubandusfirmas. Igapäevase majanduse kõrval hakkasid teda huvitama filosoofia ja majandusteadus, ta uuris klassikaliste majandusteadlaste ja prantsuse füsiokraatide töid. Pärast vanaisa surma 1825. aastal andis pärandus talle materiaalse vabaduse intellektuaalseks tegevuseks, aga ka uute viljelusmeetodite ja tehnika proovimiseks põllumajanduses. 1831. aastal oli lühikest aega abielus Marie Clotilde Hiartiga, seejärel tõusis tema elus esiplaanile poliitika. Mugroni kantoni peanõunikuna [1833–1850] astus Bastiat välja vabakaubanduse eest resp. protektsionismi vastu ja, olles vastava üleriigilise ühenduse eesotsas, võttis praktiliselt üle vabakaubandusliikumise juhtimise Prantsusmaal. 1845. aastal ilmus tema majanduslike sofismide esimene ja 1848. aastal teine osa. Oli eestvedajaks majandusajalehtede väljaandmisel ja tegutses samuti ülikoolides. Bastiat suri 1850. aastal tuberkuloosi.
„Sest, mu härra, mul pole küll au Teid tunda, aga ma vean kümme ühe vastu kihla, et Te mõtlete juba kuus kuud välja teostumatuid unistusi, ja kui Te midagi olete välja mõelnud, vean ma kümme ühe vastu kihla, et Te kohustate riiki neid unistusi teostama.” (lk 61)*
„On veel olemas türann ja ohver, aga nende vahele seab end vahendaja – riik –, see tähendab, et seadus ise.” (lk 64)*
Ei mingit riigi personifitseerimist
„L´Etat” (Riik), mis on üks kõnealuses kogumikus käsitletavast kuuest artiklist, kuulub Bastiat´ hilisemate kirjutiste hulka. See ilmus revolutsiooniaastal 1848, seega sellel murrangute aastal, mil Bastiat – nördinud aastakümneid kestnud protektsionismi üle Prantsusmaal – sai Asutava Kogu liikmeks, pidi aga seal tunnistama, et poliitikat määravad tugevalt traditsioonilised protektsionistid ja uued interventsionistid. Anda nimetatud huvigruppide kätte selline instrument nagu ümberjaotav riik näis talle saatusliku ohuna. Bastiat´ artiklid teemal „riik” ning sellele lähedastel teemadel nagu „seadus” ning „õiglus ja vendlus”, mis ilmusid samal aastal, näitavad tema umbusku kollektiivsete otsustus- ja ümberjaotamismehhanismide ning inimeste vastu, kes näevad riiki mingit laadi organina, tegutsejana või „salapärase isiksusena”. Ta hoiatab, et „riigi selline personifitseerimine oli minevikus ja on tulevikus katastroofide ja revolutsioonide helde allikas”. Niisugune arusaam riigist viib tema arvates nii kaugele, et sellisena konstrueeritud riiki kasutatakse liialdatud ümberjaotamismängude huvides. Liiga kergelt andvat „riik” nõudvatele huvigruppidele kaitset, eeliseid ja raha ning võtvat selleks teistelt ära vahendid ja tegevusvabaduse. Riik – see on tema üks markantsemaid lauseid – on suur fiktsioon, mille poole igaüks püüdleb, et igaühe kulul elada. Orjuse ja rõhumise puhul olevat barbaarsus ilmselge, ent samas kerkivat küsimus, mida arvata rahvast, kes ei näi aimavat, et vastastikune rüüstamine on samuti rüüstamine, niisama kuritegelik, pealegi põhjustab riik raiskava vahendajana veel lisakulusid.
„Riik on suur fiktsioon, mille poole igaüks püüdleb, et igaühe kulul elada.” (lk 64)*
„Meie omaltpoolt mõtleme, et riik ei ole ega tohiks olla midagi enamat kui institutsionaliseeritud ühisvägivald, mitte kõikide kodanike instrument vastastikuseks allutamiseks ja rüüstamiseks, vaid vastupidi, et tagada igaühele talle kuuluv ning lasta valitseda õiglusel ja kindlustundel.” (lk 71)*
Omast ajast ees
Bastiat´ tekstid on isegi tõlkes nii originaalsed, sirgjoonelised ja kujukad, vahel lausa satiirilised ja poleemilised, et nende lugemine pakub ka meelelahutust. Ja ikka ja jälle jõutakse mõttele, et „tänapäeval on ju täpselt samamoodi”. Vaatamata sellele, et riiki oli tol ajal vähem kui tänastes heaoluriikides, on toimemehhanismides olnud vähe muudatusi. Lisaks on ajatu Bastiat´ didaktiline instrument „Mida nähakse ja mida ei nähta”. Protektsionistidele heidab ta alati ette, et need rõhutavad üksnes seda, „mida nähakse”: suuremaid sissetulekuid kodumaistele tootjatele, näiliselt päästetud töökohti ja tootmisharusid. See aga, „mida ei nähta”, olevat vähemalt sama tähtis: kõrgemad hinnad tarbijatele, tõusvad maksud, vähenev töötahe, vähem innovaatilisust, mahamagatud võimalused. Bastiat´d peeti ikka ja jälle ka hiilgavaks majanduspublitsistiks, ent tema vaist kõige eestkostetava ja vabadustvõtva suhtes ning kriitika kollektivistlike seisukohtade aadressil on andnud palju sellist, mis näiteks poliitika majandusliku teooria vallas hiljem teaduslikult läbi töötati. Omal ajal olid tema kirjutised laialt levinud, ta edendas Prantsusmaal vabakaubandusliikumist poliitiliselt ja intellektuaalselt, seda muuhulgas vaimustununa Manchesteri-liberalismi sihtidest ja edust võitluses protektsionismi vastu, mida ta nägi lähedalt oma külaskäigul Inglismaale 1845. aastal.
Beat Gygi
Marianne & Claus Diem (Hrsg.). Der Staat – die grosse Fiktion. Ein Claude-Frédéric- Bastiat-Brevier. Thun: Ott, 2001, 174 lk.[1.]
