Читать книгу Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost - Gerhard Schwarz - Страница 6

Lord Acton The History of Liberty (Vabaduse ajalugu)

Ta sündis kolm aastat enne kuninganna Victoria troonile asumist ja suri aasta pärast teda. John Emerich Edward Dalberg-Acton (1834–1902) tundis üksnes viktoriaanlikku Inglismaad: ta oli usklik katoliiklane protestantliku rahva seas, liberaalne skeptik ja „kurioosum juba oma eluajal” (Gertrude Himmelfarb). Acton oli kosmopoliit, valdas mitmeid keeli (inglise, saksa, prantsuse, itaalia) ning sai hakkama ka kreeka ja ladina keelega. Tänu oma euroopalikule perekondlikule taustale (üks tema sugulastest oli olnud peapiiskop, teine oli lavastanud Mannheimi teatris intendandina mitmeid Friedrich Schilleri draamasid, tema kasuisa lord Granville oli Lordidekojas liberaalse partei juht) oli tal ligipääs Inglismaa, Saksamaa ja Itaalia vägevatele. Ta sündis Napolis, teda kasvatas Münchenis katoliiklasest kirikuajaloolane Ignaz Döllinger, misjärel keelduti teda usu tõttu immatrikuleerimast Cambridge´i. Aastail 1858–1862 oli Acton liberaalkatoliikliku ajakirja The Rambler kaasomanik ja peatoimetaja. I Vatikani kirikukogu ajal (1869–1870) organiseeris ta Roomas vastuseisu paavsti eksimatuse dogmale. 1869. aastal ülendati ta kui Lord Acton of Aldenham päritava aadlitiitliga peeriks. Alles 1895. aastal sai ta nüüdisajaloo professori koha Cambridge´is. Lord Acton suri 1902. aastal Tegernsees Baieris.

„Vabadus ja hea valitsus ei välista teineteist. On olemas suurepärased põhjused, miks nad peaksid teineteist täiendama. Vabadus ei ole kõrgema poliitilise eesmärgi saavutamise vahend. Vabadus on ise kõrgeim poliitiline eesmärk. Vabadust ei ole vaja mitte hea avaliku juhtimise pärast, vaid palju rohkem kindlustunde tagamiseks kõrgeimate eesmärkide otsingul tsiviilühiskonnas ja eraelus. Vabaduse lisandumine riigis võib mõnikord soosida keskpärasust ja anda tuge eelarvamustele. See võib isegi pidurdada kasulike seaduste saamist, nõrgendada võimekust sõjas ja ahendada impeeriumi piire. […] Omakasupüüdmatu hing eelistab näha oma riiki pigem vaese, nõrga ja tähtsusetuna, ent vabana, eelistades vabadust vägevusele, jõukusele ja orjastatusele.” (History of Freedom in Antiquity, lk 22–23) [Vabaduse ajalugu antiikajal; kõnest Bridgnorth Institute´i liikmetele 26. veebruaril 1877]

Liiga katoliiklik liberaalide jaoks

Lord Acton oli briljantne esseist ja terava keelega polemiseerija. Ta ei avaldanud ühtki raamatut, ent temast jäi lisaks 60 000-köitelisele raamatukogule maha 21 korvitäit käsikirju, kõik kokku 40 tonni – maailma suurim kirjutamata jäänud raamat. Juba nooruses järgis Acton ajaloolise raamatukogu „projekti”, mis pidi saama aluseks „Vabaduse ajaloole”. See projekt nurjus üksnes seetõttu, et Acton oli teinud endale ülesandeks koguda kokku vabadusajaloo kõik originaalallikad alates antiikajast. Olles katoliiklaste jaoks liiga liberaalne ja liberaalide jaoks liiga katoliiklik, jäi Lord Acton väljaspool Inglismaad, ja seda kuni tänaseni, peaaegu tundmatuks.

„Sellele nelja sajandi pikkusele konfliktile [kiriku ja riigi vahel Õhtumail; R.H.] võlgneme tänu kodanikuvabaduse kasvu eest. Kui kirik oleks jätkanud kuningate troonide kindlustamist lipitsemisega või kui võitlus oleks lõppenud kiiresti jagamatu võiduga, oleks kogu Euroopa langenud bütsantsliku või moskoviitliku despotismi alla. Mõlema võitleva poole püüdluseks oli absoluutne võim. Kuigi vabadus polnud eesmärk, mille pärast nad võitlesid, oli see vahend, millega nii ilmalik kui vaimulik võim kutsusid rahvaid endale appi.” (History of Freedom in Christianity, lk 35) [Vabaduse ajalugu kristluses; kõnest Bridgnorth Institute´i liikmetele 28. mail 1877]

Vabadus rajaneb südametunnistusel

Vabaduse ideega saab seletada maailma ajalugu, mõistes vabadust iga inimese õiguse ja kohustusena järgida oma südametunnistust, pöördumata seejuures autoriteetide, enamuse või tavade poole. Vabadus ei ole seega omavoli. Vabadus on seotud südametunnistusega, mis on kõrgem kõikidest – ka kiriklikest – autoriteetidest. Seda ütleb katoliiklane ajal, mil paavst Pius IX mõistab oma teoses „Syllabus Errorum” (1864; Eksituste kataloog) liberalismi nagu ka sotsialismi moodsa eksimusena hukka. Südametunnistuse rõhutamine Actoni poolt muudab suhteliseks ka demokraatia enamuspõhimõtte. Juba Ateena allakäik õpetas, et demokraatia vajab tsiviliseerimist õigusriiklike institutsioonide kaudu. Halb oleks, kui sind rõhuks vähemus, ütleb Acton, veel halvem aga, kui su vabadust piirab enamus.

Vabaduse ajalugu on Actoni jaoks religiooni- ja kristluse ajaloo keskmes. Inimene Jumala loominguna ja Jumala-näolisena leiab vabaduse pinnase iseendas, Acton saab seejuures tugineda Aquino Thomasele, kelle järgi on mõistlik alluda loomuseadustele, millele peab kuuletuma ka kogu riiklik seadusandlus. Kristlus tsiviliseerib poliitilise võimu, mida Acton näeb väga kriitiliselt („Võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt”). Tema poliitilise ökonoomia kohaselt näitab konkurents poliitilise ja religioosse süsteemi vahel kummalegi kätte oma võitlusvälja. Seetõttu saab Acton eksimatuse dogma küll radikaalselt kõrvale heita, kuid samas propageerida kirikuriigi eksistentsi, kuivõrd religioonivabadus seadvat piirid riigi kõikvõimsusele, sest katoliku kiriku pea ei allu ühegi üksiku riigi seadustele, teda on vaja n.ö pandina. Actoni kirjutised on uudsed ja provotseerivad. Katoliku usk annab kodanikule ruumi distantseerumiseks kehtivatest poliitilistest oludest ja õiguse neist igal ajal väljuda. Ajal, mil protestantlus arvas, et peab Roomast emantsipeerumise hinnana liibuma riigi külge, võib katoliiklane distantseeruda poliitikast, ilma et peaks sellepärast olema ultramontaanse [Kesk-Euroopast vaadatuna Alpide taguse] paavsti poolehoidja.

Rainer Hank

John Emerich Edward Dalberg Acton. The History of Freedom and Other Essays. London: Macmillan, 1907, 636 lk