Читать книгу Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama - Gill Rapley Ja Tracey Murkett - Страница 10

Võib-olla loed ja mõtled: „Seda tegin mina ka – see pole ju midagi uut.” Sul on õigus – näputoit ei ole uus asi, küll on aga uus sellest rääkimine.

Paljud lapsevanemad, eriti need, kel on vähemalt kolm last, avastasid üsna juhuslikult, et kõigi elu on lõbusam ja lihtsam, kui lapsel endal lastakse söömisprotsessi juhtida. Enamasti on lugu umbes nõnda: esimese lapsega tegid nad nii nagu ette nähtud, ja võõrutamine nõudis tohutut kannatlikkust ega pakkunud eriti midagi vastu. Teise lapsega võeti asja juba pisut vabamalt, nii mõnestki „reeglist” hiiliti mööda ning leiti, et nõnda tundub võõrutamine natuke hõlpsam. Kui sündis kolmas laps, oli vanematel piisavalt palju tegemist, et tital „lasti omatahtsi tegutseda”.

Esimene laps – keda toideti kõikide reeglite kohaselt lusikast – osutus üsna pirtsakaks sööjaks. Teine laps ei olnud nii hirmus valiv, kolmandast lapsest sai aga märkimisväärselt „parem” sööja kui eelmistest – ta ei pirtsutanud toiduga ja suhtus roogadesse palju seikluslikumalt. Lapsevanemad olid avastanud näputoidu. Kahjuks ei läinud nad sellest kellelegi rääkima – küllap kartsid, et neid peetaks kehvadeks või koguni laiskadeks vanemateks.

„Mida enamate inimestega ma räägin, seda rohkem mõistan, et tahke toidu sellises tutvustamises pole midagi uut. Nii palju on neid, kes ütlevad: „Tegelikult tegin mina ka täpselt sama moodi, ma lihtsalt ei öelnud kellelegi.” Lastevanemad on niimoodi teinud aastaid – sel moodusel polnud enne lihtsalt nimetust.”

7-kuuse Louise’i ema Clare