Читать книгу Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama - Gill Rapley Ja Tracey Murkett - Страница 11

Varasemast ajast kui 19. sajandi lõpp pole imikute tahke toiduga harjutamise kohta kuigi palju teada; kasvatusalaseid teadmisi ja oskusi pärandati emalt tütrele ning kirja pandi seejuures väga vähe. Siiski on tõenäoline, et nagu tänapäeval, nii avastasid ka ammustel aegadel paljud perekonnad näputoidu. Ehkki juhuslik tõendusmaterjal lubab arvata, et 20. sajandil tutvustas beebile tahket toitu sel teel nii mõnigi perekond, oli enamiku imikutega hoopis teine lugu.

Sajandivahetuse paiku ei antud lastele tahket toitu enne 8. või 9. elukuud; 1960. aastateks oli vanusepiir kahanenud juba teise-kolmanda kuuni ja 1990. aastatel hakkas enamik imikuid tahket toitu saama umbes nelja kuu vanuselt. Paljud tahke toiduga seotud muudatused johtusid muudatustest rinnaga toitmise osas; imikute toitmise kohta tehti väga vähe uurimusi ning enne 1974. aastat polnud imikule tahke toidu tutvustamise kohta mingeid ametlikke juhiseid.

„Vanaema meelest oli vahva vaadata, kuidas Rosy endale ise kätega toitu suhu paneb. Minu vanaemal oli kuus nooremat õde-venda ja tema mäletamist mööda söötis tema ema neid just samamoodi. Ta ei mäletanud, et kedagi oleks lusikast toidetud.

Vanaema ise oli minu ema küll omal ajal alates kolmandast elukuust lusikast söötnud, sest nii ju kästi.”

22-kuuse Rosy ema Linda

20. sajandi algusaastatel said imikud üksnes rinnapiima – kas omaenda emalt või siis ammelt (naiselt, kellele lapse imetamise eest maksti) – ja seda kaheksa-üheksa kuud või kauemgi. Ehkki seitsme- või kaheksakuustele imikutele anti aeg-ajalt siledaid konte või kõvu saiakoorikuid, olid need mõeldud närimisoskuste arendamiseks või hammaste tuleku leevenduseks, see polnud „toit”. Tavaliselt soovitati esimeseks lisatoiduks lamba- või veisepuljongit, mida anti lapsele lusikaga.

Sedamööda kuis ammede populaarsus kahanes, võtsid arstid nõuks hakata emadele nõu andma, kuidas oma imikut rinnaga toita. Mõtet, et söötmise võiks emade – või, veel hullem, beebide – vaistu hooleks usaldada, peeti kahtlaseks, ja rinnaga toitmine võeti lapse sünnihetkest peale valvsa kontrolli alla.

Sellest saadi küll aru, et rinnaga toitmine on lapse jaoks kõige parem variant, ent ei mõistetud, et küllaldase piimakoguse tekkeks peab imik sageli rinda saama. Emadel kästi kinni pidada rangest ajakavast, lapse rinnaloleku aega piirati ja toitmiskordade vahele tuli jätta mitu tundi. Tulemuseks oli see, et paljud emad „ei suutnud” piisavalt rinnapiima toota – ja nende lapsed „ei suutnud” jõudsalt kasvada. Pole siis ime, et tol ajal müügil olnud vähesed rinnapiimaasendajad kogusid populaarsust ja arstid hakkasid neid soovitama, et imikud kõik vajalikud toitained ikka kätte saaksid.

Kui „kella järgi söötmine” aina levis ja üha arvukamalt emasid uutelt rinnapiimaasendajatelt abi otsis, sai arstidele selgeks, et ega need tooted imikutele nii head ei olegi, kui reklaamid kuulutavad. Kunstlike piimasegudega toidetud lapsed haigestusid sagedamini või jäid alatoidetuks ning tihtipeale oli segu keeruline valmistada, nii et eksimused olid tavalised.

Et enamik emasid soovis alustuseks beebile ikka rinda anda, olgugi et (toitmise jäiga ajakava pärast) „suudeti” imetada kõigest paar kuud, nägid arstid – ja värskete kasvatusteemaliste raamatute autorid – lahendust selles, et emasid julgustatakse last algusest peale rinnaga toitma, ent beebile tutvustatakse tahket (õigemini küll pooltahket) toitu üsna varakult, tavaliselt nii kahe kuni nelja kuu vanuselt, mil emapiimast lapsele enam „lihtsalt ei jätku”. Priskust peeti hea tervise märgiks ja emasid julgustati imikuid „paksuks söötma”, niisiis olid esimesed tahked toidud enamasti teraviljapõhised ning eriti populaarsed olid puder ja kuivikud.

Umbes sel ajal ilmusid müügile eeltöödeldud – sõelast läbi aetud või „kurnatud” – toidud ning 1930. aastatel võis poes näha juba plekk- või klaaspurkides puu- ja köögiviljapõhiseid beebitoite. Need olid mõeldud kuuekuustele või vanematele imikutele, ent leiti, et sama hästi võib neid anda ka noorematele.

Kui imikutele anti „tahket” toitu juba tükk aega enne seda, kui laps mäludagi oskas, jäeti närimiskondid ja – koorikud kõrvale. Ja ehkki endiselt teadvustati vajadust tutvustada imikule pere söögiga sarnaseid toite, söödeti last edaspidi pigem tükilise toiduga ja lusikast, mitte ei pakutud sellise kujuga toidutükke, mida ta saaks ise käes hoida.

1960. aastatel jõuti äratundmisele, et tublil imikul on vaja harjutada, kuidas toitu mäluda ja suus ringi liigutada, ning lapsevanemaid julgustati umbes kuuekuusele lapsele näputoitu pakkuma. Kuna aga oletati, et imikul on vaja enne mälumaõppimist hästi pehme toiduga harjuda, siis uskus enamik inimesi, et imik peab juba tükk aega enne kuuekuuseks saamist püreesid sööma, et õigel ajal mälumist nõudvate toitude juurde asuda.

1974. aastal, kui avaldati esimesed ametlikud juhised, sai juba enamik kolmekuuseid beebisid peale piima veel midagi (harilikult riisijahuputru, kaerajahuputru või kuivikuid). Juhtnöörides öeldi, et mis tahes tahket toitu ei tohiks anda vähem kui nelja kuu vanusele imikule, ja et kuue kuu vanuselt peaks laps saama lisaks piimale veel mingit muud toitu. Nõuannete õigsust kinnitati 1994. aastal ning need jäid Ühendkuningriigis ametlikuks soovituseks kuni aastani 2003, mil kuulutati välja siiani kehtiv soovitus, et kuni kuue kuu vanuseni peaks laps toiduks saama ainult rinnapiima (või rinnapiimaasendajat).

NÄPUTOIDULUGU

Kui tütar sündis, tegin vaistlikult otsuse, et tahket toitu ei anna ma talle enne, kui ta on selleks valmis. Esimese lapsega oli mul kurbi kogemusi – üritasin Jackile juba nelja kuu vanuselt tahket toitu pakkuda. Nii ju tol ajal (Jack on praegu 21) soovitati.

Tagantjärele saan muidugi aru, et ta ei olnud selleks valmis ei arenguliselt ega psühholoogiliselt. Ta ei sallinud tahket toitu silmaotsaski.

Anna oli rinnapiimaga täiesti rahul ja nii ma ei hakanud ennast püreedega vaevama. Arsti juures ei käinud me kuigi tihti ja kui söögi kohta küsiti, siis ma lihtsalt valetasin. Mul on meeles, et rääkisin kaheksakuuse lapse kontrollkäigul: „Jah, ta saab kolm korda päevas lisatoitu, talle väga maitseb,” ehkki tegelikult nokkis ta ainult natuke selle söögi seest, mida meie sõime. Rinnapiimalt läks ta otsejoones üle sellele, et võttis ise toitu kätte ja sõi. Polnud mingeid vaheetappe, et algul vedel püree, siis kahvliga purustatud köögivili ja viimaks tükiline toit.

Nii oli 16 aastat tagasi – enamik beebisid sai kuue kuu vanuselt juba kolm korda päevas lisatoitu. Need, kes teadsid, et ma Annat lusikast ei toida, olid segaduses, aga nägid oma silmaga, et tal polnud häda midagi. Küllap peeti mind lihtsalt laisaks. Ja kui Anna natuke vanemalt kui kaheksakuuselt päriselt sööma hakkas, võis igaüks näha, et ta saab tavatoiduga suurepäraselt hakkama ja paistab igati rahul.

21-aastase Jacki, 16-aastase Anna ja 13-aastase Roberti ema Lizzie