Читать книгу Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama - Gill Rapley Ja Tracey Murkett - Страница 6

Imiku esimestele tahke toidu suutäitele mõeldes kerkib silme ette kujutluspilt porgandi- või õunapüreega täidetud teelusikast, mida hoiab käes täiskasvanu. Mõnikord teeb beebi hea meelega suu lahti ja võtab lusikatäie vastu – aga sama tõenäoliselt võib ta toidu välja sülitada, lusika kõrvale tõugata, nutma hakata või lihtsalt söömast keelduda. Paljud vanemad võtavad appi mängukesed – tsuhh-tsuhh, vaata, rong tuleb! –, ikka selle nimel, et imik soostuks sööma ollust, mis erineb enamasti ülejäänud pereliikmete toidust, mida antakse muul ajal.

Läänelikus maailmas ei kiputa seda lähenemisviisi kahtluse alla seadma ning enamasti peetakse iseenesestmõistetavaks, et lusikast toitmine on normikohane võõrutamisviis. Ent ingliskeelne seletussõnastik annab lusikast toitmise vasteks muuhulgas sellisedki määratlused: „nii ohtra abi või informatsiooni andmine, et saajal pole vaja oma peaga mõtelda”2, „kohtlemine viisil, mis ei julgusta iseseisvat mõtlemist või tegutsemist”3. Näputoit aga, vastupidi, julgustab imikut enda vaistu järgima ning õhutab temas enesekindlust ja sõltumatust. Tahke toidu andmine algab siis, kui laps näitab, et suudab endale toitu ise suhu panna ja teeb omas tempos edusamme. Näputoit laseb beebil omaenda vaistu järgides vanemaid ja õdesid-vendi matkida ning arendada toidu suhu panemise oskusi loomulikul teel ja lustiga, õppides vahetu tegevuse käigus.

Kui beebile vaid võimalus anda, näitab ta vanematele peaaegu alati, et on valmis proovima muudki peale piima, haarates innukalt tüki toitu ja tõstes suu juurde. Imikul pole vaja, et vanemad otsustaksid, millal on õige aeg võõrutamist alustada ja teda lusikast toita – laps suudab endale ise toitu suhu panna.

Näputoidu puhul on nii:

• Beebi istub koos teistega söögiajal laua ääres ja sööb kaasa, kui ta on selleks valmis.

• Last julgustatakse toitu uurima ja kätte võtma niipea, kui ta selle vastu huvi ilmutab – esialgu pole oluline, kas tal ka midagi süüa õnnestub.

• Toitu pakutakse lapsele selliste tükkidena, mida tal kuju ja suuruse poolest on kerge kätte võtta, enamasti mitte püree või kahvliga puruks litsutud massi kujul.

• Kohe algusest peale paneb beebi endale ise toitu suhu, keegi ei sööda teda lusikast.

• Imik otsustab ise, kui palju ta sööb ja kui kiiresti ta oma lemmiktoitude ampluaad laiendab.

• Beebi saab edasi rinnapiima või rinnapiimaasendajat, alati, kui soovib, ning ta otsustab ise, millal on valmis piimakordi vähendama.

Esimesed tahke toidu söömise kogemused võivad lapse suhtumist söögiaegadesse mõjutada veel palju aastaid, niisiis oleks mõistlik pakkuda imikule meeldivaid elamusi. Ometi pole võõrutamine paljude imikute – ja lastevanemate – kogemuste põhjal kuigi tore. Muidugi ei avalda kõik imikud tavapärase lusikast toitmise suhtes vastumeelsust, küll aga näivad paljud pigem alistuvat, kui et selline söömisviis neid tõeliselt rõõmustaks. Teisalt paistab, et need imikud, kellel lastakse toitu ise suhu panna ja perega koos süüa, tunnevad söögiaegadest ehtsat rõõmu.

„Kui Ryan oli umbes pooleaastane, sain kokku emadega, kel olid umbes sama vanad lapsed. Emad kühveldasid lastele hoolega püreed sisse ja tõmbasid lusikaga veel põsedki puhtaks, et viimne kui raasuke ikka suhu jõuaks. Tundus, et nad tegid elu endale õige raskeks, ja näha oli, et ega see beebidelegi meeldinud.”

2-aastase Ryani ema Suzanne