Читать книгу Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama - Gill Rapley Ja Tracey Murkett - Страница 12

Kujuta ette, et oled kuuekuune. Sulle meeldib jäljendada kõike, mida pereliikmed ees teevad, ja sa tahad samu asju haarata, et näha, mis need on. Vaadates, kuidas vanemad söövad, lummavad sind toidu lõhn, kuju ja värv. Sa ei mõista, et süüakse siis, kui kõht on tühi – sina tahad lihtsalt teha sedasama, mida nemad, nii sa õpid. Aga selle asemel, et lubada sul kaasa lüüa, topivad vanemad sulle lusikaga mingit plöga suhu. Püree konsistents on iga kord sama, aga maitse muutub: mõnikord on see hea, teinekord mitte. Mõnikord ehk õnnestub sul püreed näha, aga puudutada sul seda eriti ei lasta. Vahel on suurtel kiire, teinekord tuleb järgmist lusikatäit oodata. Kui sa toidu suust välja ajad, sest lusikatäis tuli ootamatult (või hoopis selleks, et vaadata, milline see toit välja näeb), kaabitakse kõik ruttu kokku ja pistetakse sulle suhu tagasi! Sa pole veel aru saanud, et ka püree võib kõhtu täita, nii et kui oled parajasti näljane, siis kurvastad, sest tahaksid toiduks hoopis piima. Kui sa pole liiga näljane ja püreel on juhtumisi hea maitse, lähed ehk asjaga kaasa. Aga ikkagi tahaksid teada mida kõik teised teevad, ja soovid, et sinulgi lubataks sama teha.

Lusikast söötmine pole halb, vaid lihtsalt tarbetu. Ja olgugi et paljud lusikast toidetud beebid tunnevad söögiaegadest rõõmu ja neil pole häda midagi, loob selline toitmisviis siiski potentsiaalse võimaluse selliste probleemide tekkeks, mida näputoitumisega ei kaasne. Osalt on põhjuseks püreestatud või kahvliga puruks litsutud toidu konsistents, osalt aga see, kuivõrd imik saab söömist ise juhtida.

• Püreestatud või kahvliga puruks litsutud toidu konsistents lubab toitu kergesti lusikast suhu imeda; see tähendab, et mäluda pole tarvis. Kui imikul ei avane peagi pärast kuuekuuseks saamist võimalust proovida mälumist vajavat toitu, võib mälumisoskuse areng takerduda. Kui ligi aasta vanusele (või vanemale) lapsele pole veel toidutükke tutvustatud, ei pruugigi ta tükkidega toime tulemist hästi ära õppida. (Umbes sama oleks see, kui lapsele ei antaks võimalust käima õppida enne, kui alles kolmeaastaselt.) Mälumisoskus on oluline päris mitmel põhjusel, kaasa arvatud kõne areng, hea seedimine ja turvaline söömine (vt lk 55).

• Imik õpib tükkidega paremini ja kiiremini toime tulema, kui tal saab endale ise toitu suhu panna, sest toitu on kergem käsitseda ja mäluda, kui selle teekond algab suu esiosast. Lusikast antud toidu imeb laps otsejoones suu tagumisse ossa, kus seda pole enam nii kerge – ega turvaline – ringi liigutada.

• Kahvliga puruks litsutud või tükiline toit, mida manustatakse lusikaga, ajab paljud imikud esmakordsel kokkupuutel läkastama, sest kui laps imeb toidu lusikalt otsejoones suu tagumisse ossa, vallandub läkastamisrefleks (vt lk 60). Lapsel, keda söödetakse lusikast, on oma käega söövast lapsest raskem mõista, kuidas öökimist vältida, ja sestap paljud lapsed lihtsalt keelduvad lusikat suhu laskmast.

• Lusikast toita laskmine tähendab seda, et laps ei saa kontrollida, kui palju või kiiresti ta sööb. Lödist toitu saab päris kiiresti neelata ja nii tekib kiusatus lapsele peale käia: „ainult üks lusikatäis veel!” Tihti söövad lapsed sel moel kiiremini, kui nad muidu teeksid, ja saavad seega ülearu palju süüa. Kui imikut sunnitakse pidevalt sööma rohkem, kui ta vajab, pärsib see tema võimet täiskõhutunnet tajuda ning tulemuseks võib olla eluaegne ülekaalulisuse probleem.

• Piimast koosnevad toidukorrad on alla aasta vanuse lapse kõige olulisem toiduallikas. Tahked toidud sisaldavad märksa vähem toitaineid kui rinnapiim või rinnapiimaasendaja. Kui anda imikule ülearu palju tahket toitu (mis võib lusikaga toitmisel kergesti juhtuda), siis tema piimaisu kahaneb. Ja nii võib ta mõningaid toitaineid saada vähem kui vaja.

• Ennast lusikast sööta lasta ei ole lapsele ka lihtsalt nii lõbus kui oma käega toitu võtta. Imikud tahavad kõike uurida ja ise järele proovida – sel teel nad õpivad. Üldiselt neile ei meeldi, kui nendega või nende eest midagi ära tehakse. Kui lasta lapsel endale ise toitu suhu panna, on söögiajad lõbusamad ja julgustavad teda toitu usaldama – ning tänu sellele hakkavad talle tõenäoliselt meeldima väga erineva maitse ja tekstuuriga toidud.

See ei tähenda, et näputoidul beebid ei võiks ilmaski pudrustatud toite süüa. Mõni imik saab varakult hakkama eelnevalt toiduga täidetud lusika suhu pistmisega, teine õpib üsna kiiresti ära, kuidas lusikat toidu sisse „kasta”, ja on veel hulk võimalusi, kuidas imik lödise toiduga hakkama saab (vt lk 148). Probleemid tekivad siis, kui beebile antakse ainuüksi