Читать книгу Miks emme joob - Gill Sims - Страница 11

Täna hommikul tuletas Jane mulle kell 8.30 meelde, et tal on klassiekskursioon. See käivitas kõik paanikaosakonnad ja ma püüdsin meenutada, kas olin tõendile ikka alla kirjutanud ja koolile juba selle hirmsuure summa ära maksnud, mida, tuleb välja, peab tänapäeval maksma, et viia lapsed kusagile tasuta. (Tuleb välja, et busside rentimine on üks kallis lõbu. Äkki ma peaksin karjääri vahetama, ostma endale bussi ja hakkama sõite välja rentima? Edie McCredie teleseriaalis „Balamory“ paistis küll oma tööd nautivat. Kas ta oli ikka bussijuht? Või sõitis ta hoopis taksoga? Ma keeldun põhimõtteliselt Balamoryt guugeldamast, sest need päevad on selja taga. Mul ei ole mingit tahtmist taaskülastada mälestusi preili Hoolie näkku kleebitud irvest või mõistatada, miks leiutaja Archiel nii palju jogurtitopse oli, ja huvitav, kas Josie Jump oli tegelikult speed’i-sõltlane. Oh neetud, ma ikkagi guugeldasin. Ta ikkagi oli bussijuht. Mul on nüüd räpane tunne).

Kell 8.40 küsis Jane justkui muuseas, kas ma olen klassiekskursioonile kaasamineku pärast elevil. ÕÕHH! Ma ei teinud ju ometi linnukest „soovin aidata“ lahtrisse, ega? Aga just seda ma olingi teinud. Miks küll pole mul sellest õrna aimugi, kui ma just avaldust täites purjus ei olnud? Miks ma peaksin oma vabal päeval abi pakkuma? Vabu päevi nimetan ma üldiselt „maja vähem sitaauguks korraldamise päevaks“ ja selle paganama Simoni jaoks on see „kohvijoomise päev“. Ma polnud mitte ainult abipakkumise lahtrisse linnukest teinud, vaid polnud lisaks viitsinud ka laste koduste tööde päevikut kontrollida, mistõttu polnud kätte saanud teadet Toredalt Õpetajalt, kes oli palunud mu abi nende keerubite juhendamisel, mis teeb umbes sama välja nagu kasside karjatamine.

Kümme minutit. See oli kogu aeg, mis mulle võimaldati. Kümme lühikest minutit, et sättida end väärikaks ja esinduslikuks. Igaks juhuks ka natuke seksikaks, juhuks kui Sami Tagumik samuti ekskursioonile tuleb. EI. Ei. Paha ja väär. Mul ei olnud mingit põhjust seksikas välja näha, olgu Sami Tagumik kaasas või mitte.

Lõpuks leppisin pelgalt hammastepesu, juuste kinnipanemise ja suurema õuduse varjamiseks natukese meigiga. Kui mänguväljakule jõudsin, olin üsna õnnelik, et mul polnud enese säravaks seksijumalannaks moondamiseks liiga palju aega olnud, sest mind ootas ees terve niiske huuleläike meri volksutavate ripsmete ja pisut-liiga-liibuvate sviitritega – kõiki valdasid ilmselgelt needsamad räpased mõtted Sami tagumiku kohta. Sellegipoolest polnud Püha Perset ennast kohal, tema lapsehoidja oli lapsi tooma tulnud (ja nägi ka ise üsna üleslöödud välja, peaks mainima)!

Kogu väljasõit oli ilmselgelt nõme. Ma ei osanud ettegi kujutada, kui rõvedalt võib haiseda bussitäis lapsi. Mida vanemad neile küll sisse söödavad? Kolmkümmend kogu tee lakkamatult peeretavat last tihedalt koos. Seda pidi taluma, kuni jõudsime väga suurde muuseumisse rohkete hindamatute artefaktidega laste harimiseks, samal ajal kui täiskasvanud püüdsid takistada lapsi midagi kaasa võtmast või ära lõhkumast. Juba enne, kui minema hakkasime, olid mul silmad vett täis ja kopsud kõrvetasid. Ma arvasin juba, et keegi oli püksid täis teinud – nii hull oli hais.

Õpetajatel peaksid gaasimaskid olema, kui nad terve päeva selles lehkavas sudus peavad veetma. Kui ma seda peerupilve Toredale Õpetajale mainisin, naeris ta rõõmsalt ja ütles: „Ah, sa ei pane varsti seda enam tähelegi!“

Mina seda ei usu. Peter tuli eelmisel aastal uhkeldades koju, väites, et oli ühe erakordselt räige peeruga oma õpetajal südame pahaks ajanud. Üks vaene tüdruk, kes istus tema taga, pidi endale uue koha leidma, sest Peteri pidev peeretamine ja hüsteeriline naer olid osutunud üsna häirivaks. Võiks ju arvata, et Peteri, meie roojase koera ja tema juustuse tagumikuga kooselamine on mind haisu suhtes immuunseks teinud, kuid ei. Äkki teeb Tore Õpetaja narkotsi? See seletaks nii mõndagi.

Igatahes, kogu ekskursioon oli kohutav. Klass jooksis amokki − nägin, kuidas Freddie Dawkins ninakolle klaasist vitriinide peale määris, aga vähemalt ei pidanud ma kellegagi vetsu kaasa minema, sest tänapäeval kahtlustatakse kõiki pedofiilias.

Tuli välja, et lapsed viidi muuseumisse egiptlaste kohta õppima. Kahtlustan, et nad õppisid täpselt mitte kui midagi, välja arvatud see, kuidas raisata raha suvalise jura peale suveniiripoes. Jane’ile oli vist jäänud mulje, et olin ainult selleks kaasa läinud, et varustada teda lõputute rahasummadega kogu selle jura äraostmiseks ning ta muutus kaunis virilaks, kui keeldusin lubamast mingit baleriiniga vihmavarju, mis maksis 35 naela. Kolmkümmend viis naela! Vihmavarju eest! No kurat küll, FML, ma ei kujutanud ette, et nii palju on ühe vihmavarju peale üldse võimalik kulutadagi, kuigi tõele au andes olen mina ostnud oma vihmavarjud ühe-naela-poest ja need lähevad kas katki või kaotan ma nad pärast kolme kasutuskorda ära, nii et olen ilmselt aastate jooksul kulutanud vihmavarjude peale juba rohkem kui 35 naela, ja võib-olla see, mis mu elust puudub, ongi üks korralik statement-vihmavari. Äkki ma oleksingi pidanud Jane’ile selle 35-naelase vihmavarju ostma ja temast oleks seejärel võinud saada täisväärtuslik ja tõhus täiskasvanu, kes ei mõtleks oma kolmekümnendate eluaastate lõpus „kui ma suureks kasvan“ kategooriates? Pagan, mul läks see lapse kasvatamine jälle vist untsu.

Olnud vooruslik ja kõlbeline inimene, kes aitab kooliekskursioonidel kaasa ega muki oma nägu nagu mõni harpüia, et näida kütkestav mingile kena tagumikuga mehele, olen välja teeninud kolmapäevaõhtuse veini, kuigi pean homme oma igavale tööle minema, sest tuleb välja, et bussid maksavad üsna palju ja sõiduloa saamiseks tuleb läbida eksam. Kuna sain eksamil vaevu läbi väikese autoga – sain sama eksamineerija nii mitmel katsel, et ta oli sunnitud mu läbi laskma, kuna inimesed hakkasid meie kohta juba kõlakaid levitama –, pole mingit šanssi, et saaksin läbi eksamist, kus pean sõitma hiigelsuure bussiga.