Читать книгу Miks emme joob - Gill Sims - Страница 7

Džässiklubide, Pariisi ärklikorterite ja kõlvatute kuttide asemel viis Simon mind eile õhtul sünnipäeva puhul tapasid sööma ja ma jäin pisut rohkem purju, kui olin kavatsenud. Viski ja kohatu seelikuga sain ma see-eest väga hästi hakkama. Kahjuks oli viski vaid mingi kokteili koostisosa ühes poosetajate hipsterbaaris. Ma kardan, et nüüd, kui suitsetamine on igal pool keelatud, ongi hipsterbaarid uue aja suitsused džässiklubid.

Lisaks on mul ähmane ja kahetsusväärne mälestus sellest, kuidas ma kavatsetust pisut valjemini „KURADI POOSETAJAD HIPSTERID!“ hüüdsin ja kuidas Simon mind pisut vähem pretensioonikasse baari viis, kus jooki valati normaalsetesse klaasidesse ja mitte meepurkidesse. Telefonist leitud tõendid lubavad arvata, et olime vestlusest selleks hetkeks juba tüdinud, sest olin teinud hea hunniku selfie’sid ja pilte kokteilidest ja need siis Facebooki loetamatute pealkirjadega üles pannud, aga selleks ajaks oli kell umbes 23.30 ja Simon pidi magama minema, sest vastasel juhul oleks ta kõrvitsaks muutunud. Samas olime hämmastaval kombel suutnud manada välja piisavalt palju vestlusainest, mis hoidis ära tüütu õhtusöögifoto Instagramis.

Ärkasin imelise enesetundega ja olin väga uhke oma nutikuse üle juua õhtu jooksul ainult ühte ja sedasama jooki, selle asemel et jooke segada ja hambaid punase veiniga mustaks värvida. Ei, mitte mina. Mitte sel korral. Olin säilitanud elegantse ja väärika tagasihoidlikkuse, rüübates peenetundeliselt vaid oma kokteilikest.

Aga siis tõusin voodist üles ja tundsin end pisut vähem nutikana. Peavalud on sellest alates aina süvenenud. Kiiresti sai selgeks, et tegelikult polnud ma pohmelli vältimises üldse nii kaval olnud, kui ma arvasin. Mu pohmell oli aeglase vinnaga – sedasorti, mis kõigepealt petab su ära ja teeskleb olematust, nii et alustad oma normaalset päevarutiini, kuni see sulle ühtäkki täiesti ootamatult nagu vihane gorilla peale lendab ja siis ei taha sa muud kui surra. Mul on tunne, nagu oleks mäger mulle suhu sittunud.

Lisaks hakkasid mind kummitama mälestuskillud eelmisest õhtust. Pärast seda poosetavat viskikokteili olin džinnikokteilide peale üle läinud ning mulle meenusid kahetsusväärsed hetked koduteel taksos nuuksumisest, kus ma olin küsinud taksojuhilt, kas ma näen sedamoodi välja, et saan järgmisel aastal neljakümneaastaseks. Minu arust vastas ta eitavalt, aga see oli ilmselt suurest hirmust, mitte siiras arvamus.

Samal ajal kui mina muudkui palvetasin, et valu kaoks, helistas Hannah ohjeldamatult nuttes, et Dan jättis ta maha. Ega midagi muud erilist öelda saagi, kui su parim sõber kogu maailmas helistab sulle ja teatab, et tema sitapeast mees jätab ta maha, kui et „tahad minu juurde tulla“ ja „ei, ei, võta lapsed lihtsalt kaasa, pole probleemi“.

Hannah on muidugi meelt heitmas ja mul on temast küll väga kahju, aga kui nüüd päris aus olla, siis keegi meist ei saanud kunagi aru, mida ta Danis nägi. Too oli kõige igavam mees maailmas ja samal ajal vastik väike kontrollifriik. Praegu muidugi ei tohi ma veel seda öelda, sest Dan võib meelt muuta või kaotab Hannah mõistuse ja võtabki ta tagasi, aga ausalt öeldes on see tema jaoks Hea Asi. Samuti jätsin ütlemata, et ta nii valjult ei nutaks, sest mu pea jubedalt valutab ja olen vist haige. Ma ei tea, kas see teeb minust hea või halva sõbra.