Читать книгу Miks emme joob - Gill Sims - Страница 9

Vein on mu sõber. Vein on ka Hannah’ sõber. Ta käskis Danil lapsi hoida, tuli siis minu poole ja me kulistasime roosat Sunshine’i veini ja hüüdsime korduvalt, et Dan on sitapea. Simon peitis end Hannah’ eest ära, sest isegi parematel aegadel ei talu ta väga hästi emotsionaalseid naisi, rääkimata siis sellest, et tema naise parim sõbranna võib tema ees nutma puhkeda ja teda võidakse tunnetest rääkima sundida. Simoni ettekujutus otsekohesest ja siirast tunnetepõhisest vestlusest on kohmakalt õlale patsutada ja pomiseda „ah, mis sa nüüd“, otsides ise samal ajal paaniliselt lähimat väljapääsu.

Meil õnnestus ta ühel hetkel ikkagi nurka suruda, kui ta kööki õlle järele hiilis, arvates, et me oleme Gloria Gaynori lugude laulmisega hõivatud. Enne kui ta minema lasime, sundisime teda tunnistama, et Dan on ilge sitapea. Õnneks pole Dan tallegi kunagi meeldinud, pigem rääkis ta kogu aeg, et too näeb välja nagu mõni mäekoll (minu arust ka), seega ei tekkinud vähemalt tüütut kohmetust teemal „ma ei vali pooli“, sest loomulikult ei ole tal mingit muud valikut, kui Hannah’ pool valida – Hannah on ikkagi mu parim sõbranna ja Simon on mu abikaasa, seega võtab ta selle poole, mille ma tal võtta käsin. Iseenesestki mõista teeksin sama Simoni heaks, juhul kui mõni ta sõpradest oma hoorast naise maha peaks jätma. Juhul kui tegu pole mõne tema sitapeast sõbraga muidugi.

Ma kahtlustan, et homme me veini oma sõbraks enam ei pea.