Читать книгу Miks emme joob - Gill Sims - Страница 6

Kurat küll. FML. Ma sain täna kolmekümne üheksa aastaseks. Ma ei taha olla kolmekümne üheksa aastane. Kuidas see juhtus? Millal see juhtus? Ma pidin maksimaalselt kahekümne kaheksa aastaseks jääma –

ja isegi see tundus võimatult iidne –, kuid nüüd seisan silmitsi oma neljakümnendatega ja tulevikuga, mis koosneb suure tõenäosusega kataloogidest tellitud julgelt veidraid mustreid täis seelikutest, ja kui ma end eriti uljalt tunnen, siis ehk ka mõnest nii-öelda statement-sallist, millega kuulutada maailmale mõnd ebamäärast sõnumit.

Tulevikus päädib mu sotsiaalne elu sellega, et inimesed kutsuvad mind oma edasijõudnute joogasse või viisakatesse lugemisklubidesse, kus loetakse ainult tõsiseid ja harivaid raamatuid ning kõik kannavad oma statement-salle kõrge kraega sviitrite peal ja jäävad pärast klaasikest suvalist Pinot Grigio veini svipsi. Siis ütleb keegi midagi sellist nagu „ossa, juba teine klaas, mõni on eriti vapper“ ja mina võitlen tungiga vastata, et kaugel sellest, ma pole üldse vapper. Vapper inimene taluks nende targutavaid mõttetusi ilma tuimestuseta ja ega tegelikult kahest klaasikesest odavast veinist ei piisakski. Vaja läheks ikka tervet pudelit viina. Ja natuke kräkki. Ja, jumal küll, kuidas TE KÕIK NII IGAVAD OLETE?

Ja kui ma suudan end ehk tagasi hoida ja seda teistele emmedele mitte näkku röökida, saan sellele lugemisklubi tüütusele vahelduseks kutse mõnele ehtemüügipeole, kus vähemalt alkoholi voolab ojadena, sest kuidagi on ju vaja panna inimesed raha raiskama. See aga tähendaks ainult seda, et järgmisel hommikul ärkan ahastava teadmisega, et olen kulutanud 150 naela, mida mul ei ole, terve hulga mõttetu träni peale, mida mul vaja ei ole.

Ma olin alati eeldanud, et kui peaksingi kunagi imekombel neljakümnenda eluaastani jõudma, olen ma selleks ajaks elegantne ja peen elukogenud naine, kes valdab perfektselt prantsuse keelt, pürib mööda tulusat, ent humanitaarset karjääriredelit mööda aina ülespoole ning on kursis kunsti, kirjanduse ja poliitikaga – ühesõnaga sedasorti inimene, kelle seltskonda ihaletakse intellektuaalide pidudel, et küsida tema arvamust Lähis-Idas toimuva kohta. Seejärel leiaks aset hästi informeeritud valgustav vestlus, mille jooksul saab kiiresti selgeks, et ma olen kaugelt nutikam kui teised.

Tegelikkuses otsitakse minu seltskonda pidudel vaid seetõttu, et keegi väitis, et minult saab suitsu, ja kogu mu karjäär on poole kohaga töö IT-valdkonnas väga igaval ametipostil – see jätab laste jaoks aega ning säästab seega lapsehoidjate pealt raha –, mis on mu pika ja hirmkalli hariduse täiesti kasutuks teinud. Kunagi oma kahekümnendate eluaastate ebafunktsionaalsematel perioodidel ma isegi tahtsin vanemaks ja küpsemaks saada. Kahekümnendates mina oli täielik idioot.

Nüüd tundub täiskasvanu elu nagu põrgu. Ma ei taha minna vagusalt sinna lahkesse öösse2, kus naistel on mõistlikud soengud ja nad „elavad oma lastele“ ja seisavad mänguväljakutel, püüdes üksteist oma jälkide järglaste ohtrate kooliväliste tegevuste ja „saavutuste“ ning oma abikaasade võimukate ametite ja eksootiliste reiside üleslugemisega üle trumbata.

Ma tahan juua liiga palju viskit mõnes suitsuses džässiklubis, seljas kohatu seelik, kõlvatu mees mulle kõrva sosistamas.

Ma tahan huvitavat karjääri, mis rakendab mu teravmeelsust ja intelligentsust (olen kindel, et kuskil on mul seda veel alles ...).

Ma tahan põnevust ja romantikat ja ohtlikku elu.

Ma tahan põgeneda Pariisi ja seal mõnes ärklikorteris kellessegi armuda (muidugi ilma kogu vaesuse ja nälja aspektita).

Ma kahtlustan, et nii Simon kui ka lapsed leiaksid mu plaanis nii mõnegi vasturääkivuse ja kaugelt enam kui vaid tõsiasja, et ma vihkan džässi.