Читать книгу Miks emme joob - Gill Sims - Страница 14

Oktoober

Pühapäev, 4. oktoober

Simon on endiselt sellest pagana puhvetkapi asjast leilis.

„Mis sul küll mõttes oli, Ellen? Kuidas sa selle heastad, Ellen? Kas sa tead, kui kaua see mu perekonnas on olnud, Ellen? Mida mu ema ütleb, kui ta seda näeb?“

Lõpuks sai mul tema vigisemisest villand ja röögatasin: „See on lihtsalt mingi puhvetkapp! Tükike puitu! See pole maailma lõpp! See pole isegi midagi väärt!“

Simon solvus. Ta oli hale ja irises: „Sel on tohutu sentimentaalne väärtus, Ellen, ja sina rikkusid selle ilma minuga arutamata ära. Ma arvan, et mul on õigus endast natuke väljas olla, või mis?“

„Simon, kallis,“ lõrisesin ma. „Kui sa äkki kogu nädalavahetust oma kuradi kuuris ei veedaks ja mind ja lapsi ei väldiks, kuna oled seal hirmus hõivatud ja seal on palju tähtsaid asju teha – äkki siis oleksid siin olnud, et minuga asja arutada, ah?“

Seepeale tema: „Mul on pagana kahju, et mulle tundub, et mul on õigus võtta nädalavahetusel pisut aega iseenesele, kallis, aga mõnel siin on täiskohaga töö. Mõni meist ei saa lõunaks tööd sinnapaika jätta või keset nädalat vabu päevi võtta, kallis, nii et mõni meist on tegelikult õige pisut kuradi kurnatud nädalavahetuseks.“

„MÕNI meist ei lõpeta tööd lõunaks ära, MÕNI meist lõpetab täpselt selleks ajaks, kui on vaja maniakaalselt kooli sõita, et KELLEGI lapsi üles korjata, KALLIS! MÕNI meist veedab ülejäänud õhtu KELLEGI lapsi huviringidesse viies, süüa valmistades, pesu pestes, vannitamisi ja koduseid töid valvates ja KELLEGI lapsi magama pannes, sest muidugi on KEEGI liiga kuradi väsinud pärast tööd, et teha midagi muud peale selle, et istuda õllega teleka ees. MÕNI meist veedab oma niinimetatud „vaba päeva“, et selles sitases majas pisutki korda luua ja MÕNI meist veedab ka nädalavahetused koristades, pesu pestes, triikides ja KELLEGI LASTE EEST HOOLITSEDES! KALLIS!“ lõugasin ma.

Mulle tundus, et olin küll paar head pointi välja toonud, aga kartsin, et karjumine oli tõusnud nii kiledale sagedusele, et ainult delfiinid oleksid suutnud kuulda minu suurepäraseid argumente selle kohta, kui isekas värdjas Simon olla võib.

„Oh issand jumal küll, Ellen. Miks sinuga peab kõik alati mingisugune võistlus olema? Sina rikkusid ära mu vanaema puhvetkapi, aga kuidagi räägime me ikkagi sellest, kui raske sinul on,“ oigas Simon.

„See pole võistlus. Ma lihtsalt seletasin, kuidas mina oma „vaba“ aega veedan. Ja nüüd, ma väga vabandan, aga ma lähen ja veedan veel natuke oma vaba aega, et viia su lapsed meeldivale mängukohtingule.“

„Me lähme Sophiele ja Tobyle külla,“ sekkus Peter.

„Sophiel ja Tobyl ei ole emmet, nad elavad oma issi Samiga. Lucy Atkinsoni emme ütleb, et Sam on kompu,“ kuulutas Jane abivalmilt.

„Kes see Sam veel on?“ küsis Simon külmalt.

„Uus isa koolist. Ta on üksikisa,“ seletasin ma.

„Ja ta on siis kompu, jah?“

„Ma pole märganud,“ valetasin häbematult, lootes, et ma seda tehes vähemalt ei punasta.

Sami juures oli väga meeldiv. Tema kodu tõesti meeldib mulle. Leidsin end mitmeid kordi kujutlemas, kui mõnus oleks istuda tema hanemuna-ja-kreemvalge köögilaua taga ja hommikukohvi juua, sasine hommikumantlis Sam mu vastas. Ei, mitte hommikumantel. Appi kui ebaseksikas! Pigem mingid Calvin Kleini pidžaamapüksid ja kena T-särk, liibuv, ja habe natuke ajamata ... LÕPETA, ELLEN! KOHE!

Laupäev, 10. oktoober

Täna pärastlõunal lastega parki. Millegipärast pole pargis käimise kunagisest lustakusest enam palju alles jäänud. Esiteks ootab ees eriti mõnus ülesanne kohe saabumisel kogu mänguala läbi vaadata ja kontrollida, ega kuskil eelmisest õhtust ei vedele igavlevate tiinekate katkisi pudeleid või kondoome (kuigi ilmselt peab rõõmu tundma, et nad vähemalt ohutut seksi harrastavad, mis siis, et pärast pudelit viina, aga üldiselt ei ole vestlus selle kohta, miks lapsed ei tohiks seda „veidrat õhupalli“ näppida, pohmellise peaga just mu lemmiktegevus). Seejärel tuleb läbida Neetud Täiuslike Emmede Nõiakarja kadalipp, kus antakse oma roosapõselistele järeltulijatele tervislikke datli- ja kaerabatoone, samal ajal kui mina avastan, et pole mingeid suupisteid kaasa võtnud, sest hellitasin lootust, et kooliealised lapsed võiksid vabalt terve tunni elus püsida, ilma et peaksid iga kolmekümne sekundi järel midagi suhu toppima. Aga kuna olin ainuke snäkkideta emme, siis olin mina see, kes eksis, ja lapsi peab üleüldse toitma kui pidevalt kaeblevaid linnupoegi – ja nagu ma Peteri kolmandal eluaastal avastasin, ei kiideta väga heaks, kui lubada lastel ussikesi süüa.

Pöörasin parasjagu taskuid pahupidi, et lastele mingitki kosutust leida, ja just siis, kui leidsin mingi sodiga kaetud asja, mis võis kunagi olla kompvek, ilmus välja Sam, kellel ei paistnud samuti olevat kaasas laste kuuajalist toiduvaru. Ta tuli ja istus minu juurde maha, hoolimata sellest, et Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme oma jüngritega tema möödumisel tervitusi kudrutasid, püüdes tema lapsi oma tsukiiniküpsetisega ära moosida („Ärge muretsege, see on suhkruvaba, ma kasutan magusaineks õunamahla.“). On täiesti võimalik, et ainuke põhjus, miks Sam minu kõrvale otsustas istuda, oli asjaolu, et jõudnud parki esimesena, olin ma vallutanud ainukese pargipingi, mis pakkus vähegi varju varitseva idatuule eest, mis ähvardas lapsevanemaid alajahtumisega, samal ajal kui lapsed külmale vähimatki tähelepanu osutamata oma hinnalised jakid seljast kiskusid ja amokki jooksid.

„Ellen, ma ei taipa,“ ütles Sam. „Miks need lapsed kõik söövad? Kas neid kodus ei toideta? Ja mida nad söövad? Toby ütles just sellele blondiinile, et roheline kook „ei ole tema teema“, mis tundub suhteliselt mõistetav.“

„Sa pole varem Konkureeriva Emmendusega kokku puutunud?“ küsisin. „Võib-olla nad on sinuga teistmoodi, sest kõik on sinu ... khm ...

isaoskuste jälgimisega hõivatud.“ (Napilt oleks öelnud tagumiku!) „Vaata neid, kogu mõte on võimalikult rõveda suupistega demonstreerida, kui tasakaalustatud ja mitmekülgne on nende laste toitumine. Lisapunktid selle eest, kui su andami valmistamine võtab hästi palju aega – ideaaljuhul on sul pakkuda vähemalt öö otsa mandlipiimas leotatud chia-seemneid – ja mida obskuursemate rõvedustega tegu, seda parem. Samas on see päris naljakas, kui see neile kätte maksab. Eelmisel nädalal läks Emilia Fortescuel pärast kanepiseemne- ja spirulinamuffini sissesöötmist süda pahaks ja ta oksendas oma emme French Sole’i baleriinad täis. Kui snäkiaeg on möödas, hakkavad nad lastele hõikuma, et need turnikatel oma gümnastilisi andeid või liivakastis arhitektuurilisi teadmisi demonstreeriksid. Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme kippus varem seda tegema veel prantsuse keeles, aga eelmisel nädalal trumpas Tabitha MacKenzie emme ta mandariini keelega üle. Lucy emme nägu oli kuldaväärt.“

Oma hämmastuseks märkasin, et Sam isegi naeris selle kõige peale. Ma ei püüdnud üldse vaimukas olla, tegelikult lasin hukkamõistva tiraadi lihtsalt valla, kuna olin viimase tunni seal pingil tagumikku külmetades kinnisilmi telefoni passinud, sest tundsin end liiga nõrgana, et taluda seda vältimatut küündimatuse keerist, mis tuleb Neetud Täiuslike Emmede ülbe Nõiakarjaga vesteldes ära kannatada. Tõstsin pilku vaid verdtarretavate röögatuste peale, et teha kindlaks, kas Peter või Jane on asjaga seotud.

„Miks nad peaksid seda tegema?“ küsis Sam umbusklikult.