Читать книгу Miks emme joob - Gill Sims - Страница 5

Täna on jälle esimene koolipäev. Sel aastal kavatsen olla üks õige kooliemme. Ma saan hakkama, pole mingit kahtlust. Selle aasta koolipäevad saavad välja nägema järgmiselt:

6.00 Ärkan, käin duši all, tõmban selga oma minimalistlikust kapselgarderoobist eelmisel õhtul valmis pandud stiilsed ja elegantsed riided, kannan peale kerge, kuid maitsekalt elegantse meigi, ja kõige tipuks joonistan laugudele Pinteresti soovituste kohaselt silmapliiatsiga šiki joone, mis tõuseb kelmikalt silmanurgast ülespoole. Kuivatan juuksed ja sätin need „lohakasse krunni“ – jällegi Pinteresti diktaati järgides –, luues seeläbi üldise look’i, mis on modernne, ent samas klassikaline ja kergelt isikupärase värvinguga. Nähes nüüd täiuslik välja, koristan pisut, et päeva lõpus koju saabudes tervitaks meid rahulik ja õdus keskkond.

7.00 Äratan oma armsad rüblikud ja annan neile valida terve menüütäie tervislike kodukootud hommikusöökide vahel. Vastan rõõmuga, et muidugi võivad nad mind pannkookide/vahvlite/munapudru valmistamisel aidata. Naeratan emaliku armastusega, jälgides nende väikeseid nägusid ja keskendunud pilke, millega nad üheskoos head-paremat ja imemaitsvat valmistavad, samal ajal kui mina pistan haudepotti midagi hõrku, mida süüa hiljem õhtusöögiks.

7.45 Saadan oma imearmsad lapsed pesema ja riietuma. See kulgeb ilmselgelt kärmelt ja hõlpsalt, sest nende koolivorm oli juba eelmisel õhtul valmis pandud.

Seni kuni lapsed riietuvad, pistan mina kiiresti hommikusööginõud masinasse ning võtan külmkapist toidukarbid, täis toitvat lõunasööki lõbusateks tegelasteks kujundatud võileibade ja veidrateks kujunditeks hakitud värskete puuviljade kujul.

8.00 Kammin Jane’i juukseid ja punun talle Prantsuse patsi või midagi sellesarnast. Tõmban kammiga ka läbi Peteri juuste, misjärel jääb veel kümme minutit, et lugeda neile mõni tore looke, enne kui viimase kärme viie minuti jooksul pannakse selga jakid ja jalga jalanõud.

8.25 Hakkame minema kooli, võimalik et laulame reipaid laule ja teeme väikese ringi läbi pargi, et koer saaks tee peal natuke vabalt joosta. Vaatan, kuidas mu kallid keerubid kukerpallitavad langenud lehtedes, hullates nii teineteise kui mu armsa koeraga. Olen endaga hirmsal kombel rahul, sest värske õhk ja liigutamine stimuleerib nende noori ajusid, nii et nad on nüüd valmis lausa käsna kombel teadmisi sisse imema.

8.50 Saadan suudluste ja kallistustega oma ilusad lapsed mänguväljakule ning jalutan reipalt koeraga koju tagasi. Seejärel, kui koer on kenasti oma asemel jalutaja-hoidjat ootamas, kes ta lõunaajal jälle õue viib, istun ise oma värskelt teeninduses käinud autosse ning sõidan tööle.

15.15 Lähen oma vahvatele kullakestele kooli järele. Vestlen mänguväljakul meeldivalt teiste lapsevanematega ohututel ja neutraalsetel teemadel.

15.30 Annan lastele toitva suupiste, võimalik et mõne kodus valmistatud kaeraküpsise. Samal ajal vaatan läbi mõlema koolikotid ja loen hoolikalt läbi iga kirja, märkides endale üles kõik üritused/ekskursioonid/teated. Võimalik et mul on mõlema lapse jaoks värviliste märgistustega mapid, kus selliseid kirju hoida ja vajaduse korral kohe üles leida. Kontrollin koju tegemiseks jäetud ülesandeid ja loon kenasti tasakaalustatud päevakava, et erinevad kodutööd jõuaks igal õhtul tehtud.

16.00 Viin lapsed ujuma/solfedžosse/tennisesse/tantsima/ju-jutsusse – kuhu parasjagu vaja. Kui huviringis on ainult üks lastest, veedan selle aja teise lapsega sügavamat sidet luues, vesteldes nende päevast/lootustest/unistustest/ambitsioonidest. Kui mõlemad lapsed on huviringides, tegelen töömeilidega nagu üks korralik kahekümne esimese sajandi tubli karjäärinaine.

17.00 Kontrollin ja aitan lapsi nende kodustel töödel, mis on valitud hoolikalt kavandatud päevakavast.

17.30 Serveerin isuäratavat, samas ilma igasuguse pingutuseta haudepotis valminud kodust õhtusööki. Võtan põgusa hetke iseendale, et tunnetada enesega rahulolu – seda, kui suurepärane ema ma olen, kes tunneb kaasa kõigile neile, kel puuduvad minu võrratud organisatoorsed oskused ja erakordsed emainstinktid.

18.00 Juhendan klaveritundi ja harjutan lastega õigekirja/korrutustabelit.

18.45 Annan loa veeta pool tundi ekraani ees.

19.15 Vannitamine.

19.45 Uneaeg. Loen järjekordse peatüki mõnest harivast raamatust, mille lapsed ise valisid.

20.00 Luban endale produktiivse päeva eest mõnusa tassikese rohelist teed.

Sel aastal ei korda me mitte mingil juhul mitte ühtegi eelmisel aastal tehtud viga. Toona möödusid päevad pigem sedamoodi:

5.00 Ärkan selle peale, et üks lastest tormab trepist alla. Koperdan tema järel allkorrusele, et leida eest diivani peal lösakil oleva lapse, iPad käes ja ekraani külge liimitult. Lõrisen sellele väikesele marakratt-koletisele, et ta jalamaid magama tagasi kobiks. Ronin vihast pulbitsedes tagasi voodisse. Lõpuks uinun vahetult enne äratuskella tirisemist.

6.00 Lükkan äratuskella edasi.

6.10 Lükkan veel kord äratuskella edasi.

7.10 Ärkan paanikas. Hüppan pessu. Viskan selga esimesed ettejuhtuvad riided. Kukun vaimselt kergelt kokku, sest mu tagumik on nii suureks paisunud, et ma ei saa enam aluspükse põlvest kõrgemale tõmmatud. Märkan keset rahmeldamist, et minu sahtlisse olid sattunud Jane’i trussikud ja olen juba mõnda aega üritanud neid endale jalga sikutada. Õhkan kergendustundega ja olgugi et mu tagumik pole just kõige väiksem ja pringim, tahaksin ikkagi näha, kuidas mõni teine naine oma tagumikku kaheksa-aastase tüdruku aluspükstesse ajab. Keeran pea alaspidi ja föönitan metsiku kiirusega juukseid. Uurin oma hullumeelset okassea soengut jahmatusega ja panen juuksed Hello Kitty patsikummiga kinni. Teen näo, justkui kannaksin Hello Kitty patsikummi meelega, väljendades sedasi oma unikaalset ja veiderdavat isikupära. Ei tule välja.

7.30 Lähen alumisele korrusele ja hõikan oma armsatele põnnidele, et nad selle paganama elektroonika kus seda ja teist paneks ja lõpuks ometi hommikust sööma tuleksid.

7.37 Rebin selle paganama elektroonika laste käte vahelt ja möirgan midagi selle kohta, kuidas see on igaveseks konfiskeeritud ja nõuan veel kord, et nad hommikust sööma tuleksid. Lapsed vaatavad üllatusega mulle otsa, olles viimased seitse kuradima minutit täiesti eiranud minu nõdrameelselt eidestunud kohalolu.

7.40 Viskan šokolaadiga hommikuhelbed lastele nina alla. Lõpetan tüli napaka plastiklelu üle, mis karbiga kaasa tuli. Vastan mustmiljonile mõttetule küsimusele, nagu „Kes võidaks võitluse vampiirorava ja nirk-kassi vahel?“ ja „Kas tüügassead on söödavad?“. Karjun: „Ma ei tea, ma ei tea, ma hiljem guugeldan, lõpetage see toiduga mängimine ja lihtsalt sööge, palun, nüüdsama, siva, siva, no see on ainult üks väike helbekausike, kui kaua võib süüa, ei, palun ära nii tee, sa ajad maha, jaa, jaa, hea töö küll, ma ju ütlesin, et sa ajad maha, kui nii teed, ei, JÄTA, ma koristan ise ära, noh, KÄBE NÜÜD!“

8.00 Saadan lapsed pesema ja riietuma. Hoolimata sellest, et panin neile õhtul riided valmis, pean nüüd tegelema väitega, et nad ei leia riideid üles ja neid ei ole kuskil. Marsin ülakorrusele, et osutada vormiriietele, mis lebavad neil sõna otseses mõttes nina all samadel toolileenidel, kus need iga kuradima päev vedelevad. Samal ajal püüan kokku klopsida lõunapakikesi ja viskan haudepotti midagi sellist, mida lapsed päriselt ka söövad – spagetid Bologna kastmega. Toidan koera. Vaatan, kuidas koer toidu sisse ahmib, kuidas toit talle kurku kinni jääb ja kuidas ta oksendab. Koristan okse ära.

8.20 Katsun harutada lahti Jane’i Gordioni sõlmeks moondunud juukseid. Seletan järjekordselt, et MA EI OSKA PRANTSUSE PATSI TEHA, ja teen selle asemel punumata Pipi patsid. Kuulan, kuidas Jane mulle seletab, kui mõttetu ema ma olen, sest teised emad küll oskavad Prantsuse patsi teha ja tegelikult isegi Tilly Barkeri issi teeb Prantsuse patse. Talun Jane’i tiraadi, kui luhta on läinud tema elutee ja kui sisutühi on kogu tema eksistents selles prantsusepatsitus olemasolus, ise ajades mööda maja taga Peterit, et siluda ära kummalised juuksetutid, mis kuidagi üleöö tema juustesse on tekkinud. Ent Peter vingub ja puikleb, justkui tahaksin teda nõeltega torkida.

8.35 Hakkan laste peale lõugama, et nad oma jalanõud jalga ja jakid selga tõmbaksid ja koolikotid võtaksid ja kohe, kohe, kohe, NÜÜD! Näen kurja vaeva, et mitte reaalselt suunurgast maruvihast vahutama hakata. Sellele vastatakse tühjade pilkudega, eitades igasugust teadmist jalanõude, jakkide või koolikottide kohta. Laps teavitab mind ühest väga tähtsast kirjalikust tõendist, mille peab täna õpetajale tagasi andma. Tuhlan asjatult mitu paberihunnikut läbi, leian lõpuks kirja, katsun kaevata diivanipatjade vahelt välja need 5 naela, mida kiri nõuab, sest mul on ainult 20-naelane rahatäht.

8.47 Lõpuks lahkun majast ja kihutan lapsi kooli poole, vedades järele koera, kes püüab iga tänavaposti peale kusta.

8.57 Lükkan lapsed mänguväljakule, naeratan nõrgalt draakon-direktrissile, kes seisab värava juures vanemate tervitamist teeseldes neid hoopis hindava pilguga mõõtes. Püüan hoida koera tema beežide sukkade peale jalga tõstmast. Kaon nii kiiresti kui võimalik kodu poole, pobisedes koerale normaalse jalutuskäigu ärajäämise eest vabandusi.

9.07 Jätan koerahoidjale kirjakese palvega viia koer võimaluse korral veel viieks minutiks õue, torman autosse, mõtlen korraks, et huvitav, mis lõhn see on, ja sõidan siis end samal ajal meikides tööle, püüdes end veenda selles, et sõidu ajal huuleläike peale panemine ei ole ei ohtlik ega ebaseaduslik. Püüan mitte mõelda pommiaugust, mis meist koju maha jäi.

15.15 Lähen lastele kooli järele. Vestlen loiult teiste vanematega, püüdes vältida Täiuslike Emmede Neetud Nõiakarja, kelle eesrinnas Kõige Täiuslikum Kõigist, Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme. Katsun vältida järjekordset sotsiaalset prohmakat, näiteks arvamuse avaldamist, et ühe konkreetse väga hinnatud lastesaate saatejuht näeb välja nagu mingi seksuaalne hälvik.

15.30 Kaose haldamiseks annan lastele kartulikrõpse.

15.45 Saadan lapsed end keskklassi koolivälisteks huviringideks valmis panema. Vaidleme selle üle, miks nad ikkagi minema peavad ja miks ujumise/muusika/tennise/tantsu/ju-jutsu tunnid ei ole loll ajaraiskamine. Mulle öeldakse taas kord, et olen loll emme, kes oma laste elu ära rikub. Vannun, et kui ma üksainus kord veel kuulen sõnu „aga see pole aus!“, ei vastuta ma enam oma tegude eest. Ütlen Peterile, et ma ei taha tema peeru nuusutamiseks ülakorrusele tulla. Lähen ülakorrusele nende järjekordselt haihtunud riideid leidma. Lähen vetsu ja leian suure junni endale otsa vahtimas, karjun midagi Fantoomsittuja kohta, samal ajal kui lapsed uitavad mööda maja ringi ainult püksikutes. Röögin, et „me lahkume VIIE MINUTI PÄRAST!“ juba viimased kümme minutit. Mulle öeldakse jälle, et see pole õiglane. Nähvan tagasi, et elu pole õiglane. Mõtlen, et millal ometi veini saab juua.

16.05 Viin lapsed vastu nende tahtmist mõttetutesse ja naeruväärsetesse keskklassi huviringidesse asjatus lootuses teha neist pädevad ühiskonnaliikmed. Kui korraga viibib huviringis vaid üks lastest, luban teisel – hoolimata hommikusest alusetust ähvardusest elektroonika igaveseks konfiskeerida – ekraani taga passida, ise samal ajal telefonis Facebookis inimeste järel luurates. Kui mõlemad lapsed on kuskil huviringis, avan töömeilid, jõllitan neid löödult, siis luuran inimesi Facebookis edasi.

17.00 Annan protestidele alla ja luban veel ekraaniaega.

17.30 Avastan, et ei lülitanud seda mõttetut kuradi pasahaudepotti hommikul sissegi. Söödan lastele hoopis juustumakarone. Magustoiduks sunnin neid sööma tükikese puuvilja – armetu katse midagi tervislikku serveerida. Guugeldan skorbuuti ja näitan neile vigisemise peale fotosid. Mulle öeldakse, et neid ei huvitagi, kui nad skorbuudi saavad.

18.00 Küsin, ega neil homseks koduseid töid ei ole. Vastuseks saan kõigutamatu mahasalgamise. Luban lastele veel viis minutit ekraaniaega. Avan pudeli veini. Katsun korrastada seda lahinguvälja, mis oli kunagi minu maitsekalt sisustatud elegantne kodu.

18.30 Käsin lastel ekraanid kinni panna ja harjutada klaverit/õigekirja/korrutustabelit, samal ajal kui ma tolmuimejaga ringi vehin ja mustmiljonendat pesuhunnikut pesumasinasse surun.

18.45 Avastan, et lapsed on kuidagi kahtlaselt vaiksed ja kuulda pole ei klaverit ega midagi muud. Leian, et lapsed on lihtsalt ühe ekraani teise vastu välja vahetanud, väites, et ma olla käskinud neil ainult oma iPodid ära panna. Ei midagi muud.

19.00 Ütlen lastele, et on aeg pesema minna. Lapsed teatavad, et neil on väga tähtsad kodused ülesanded jäetud, mis on homseks vaja ära teha. Pobisen enda ette igat sõimusõna, mida üldse tean. Teen lastega koduseid ülesandeid, püüdes end tagasi hoida, sest tahaks hirmsasti küsida, kas nad on tõesti nii idioodid, et unustavad ära, mis number tuleb pärast kolme, ja väidavad, et tähed k-a-s-s teevad kokku koer.

20.30 Lõpuks ometi on lapsed pestud ja voodis. Lösutan diivanil ja kulistan alla selle klaasi veini, mille endale juba kell 18 välja valasin. Pobisen korduvalt FML!1 ja tunnen, kuidas mu hing aina mandub ja mandub.

Jah, tulev aasta saab kindlasti olema palju parem. Kavatsen olla rohkem organiseeritud. Kahjuks pole ma veel jõudnud osta moodsaid lõunasöögikarpe ega maitsekat kapselgarderoobi ja pean alles harjutama end rohelise tee maitsega, kuna see on rõve. Ma ei ole õppinud ära, kuidas teha silmapliiatsiga otsast kaarduvat joont ega Prantsuse patse, aga ma olen salamisi veendunud, et need on minu uhkelt kokkuklopsitud plaanis pelgalt tühised üksikasjad.