Читать книгу Kompass: noorte inimõigushariduse käsiraamat.2012. a. täielikult läbi vaadatud ja muudetud redaktsioon - Grupi autorid - Страница 25

Õpetajate tagasiside põhjal oleme teada saanud, et Kompassi kasutatakse kõikjal Euroopas koolide keele-, geograafia-, ajaloo-, kodaniku- ja ühiskonnaõpetuse tundides. Näiteks harjutuse „Kõik võrdsed – kõik erinevad” (lk 97) juures esitatud tsitaate saab kasutada keeletundides sõnavara ja mõistmise arendamiseks ning harjutus „Üks minut” võimaldab arendada kõnelemisoskust. Matemaatikatundides saab õpikunäidete asemel kasutada näiteks statistilisi näitajaid lapstööjõu, soolise lõhe ja haridusvõimaluste kohta (need on esitatud 5. peatüki taustateabe erinevates punktides), aidates nõnda suurendada inimõigustealast teadlikkust ja huvi. Harjutust „Eluvõrk” saab kasutada bioloogiatundides sissejuhatusena toitumisahelate või elurikkuse teemasse. „Kahe linna lugu” sobib ühiskonnaõpetusse, „Usklikud” religiooniõpetusse, „Ashique’i lugu” ja „Me jälgime teid” aitavad geograafiatunnis heita valgust rahvusvahelisele kaubandusele ning „Õiguste eest võitlejad” võib huvitavamaks muuta maailmasündmusi käsitlevaid tunde. Võimalused on lõputud.

Tuleb arvestada sellega, et koolitundides on inimõigustealase hariduse eesmärkide saavutamine kohati põhimõtteliselt raskendatud. Näiteks võib tavalise tunni kestusest piisata ainult kõige lühemate harjutuste läbiviimiseks või ei ole õpilastel seal piisavalt sõnaõigust, et mõjutada oma õppe sisu. Lisaks võib neil olla vähem võimalusi õpitu rakendamiseks praktikas. Nimetatud raskused ei ole siiski ületamatud. Näiteks on mõned õpetajad leidnud võimaluse viia harjutusi läbi kahel järjestikusel tunnil või teemanädalate käigus, mil tavaline tunniplaan ei kehti.

Koolitundides on inimõigustealase hariduse eesmärkide saavutamine kohati põhimõtteliselt raskendatud.

Mõnes riigis on vaja muuta ka tunni läbiviimise tava nii, et õpetaja üksnes ei jagaks tahvli ees teadmisi, mille õpilased peavad ära õppima, vaid innustaks neid ka kriitiliselt ja iseseisvalt mõtlema. Riikides, kus õpetajad tavaliselt ei täida juhendaja, nõuandja või korraldaja rolli, tuleb muudatusi teha järk-järgult, et nii õpetajad kui ka õpilased harjuksid töötama demokraatlikus õhkkonnas, kus soositakse küsimuste esitamist ja oma mõtete väljendamist. Arusaam Kompassis kasutatud meetoditest ja võtetest aitab õpetajatel selliseid muudatusi ellu viia. Meetodeid on kirjeldatud allpool leheküljel 61 algavas alaosas, mis sisaldab ka nõuandeid, kuidas korraldada arutelu suures klassis. Teine võimalus oma korraldamisoskuste arendamiseks on teha koostööd kellegagi, kes on selliste töömeetodite kasutamisel juba kogenud. Näiteks võite kutsuda tundi üksinda või teiega koos läbi viima mõnes kohalikus inimõiguste organisatsioonis tegutseva koolitaja.

Ideaaljuhul peaksid kõigi ainete õpetajad omandama vajaliku pädevuse esialgse väljaõppe ja hilisema täienduskoolituse abil. Neid võimalusi käsitletakse lähemalt väljaandes „How all teachers can support citizenship and human rights education: a framework for the development of competences”.13

Ühes hiljutises väikesemahulises uuringus tehti kindlaks terve rida praktilisi raskusi, mis seostusid Kompassi ja õppepaketi All Different – All Equal kogemuspõhiste harjutuste kasutamisega Taani gümnaasiumite keeletundides.

Uuringust ilmnes, et osalejad nautisid harjutusi väga ning õpetajad tõstsid esile õpilaste suurt kaasategemissoovi. Samas tekkis raskusi analüüsi ja hindamise etapil. Õpilastel oli raske oma tavapärast klassikäitumist muuta ning nad suunasid oma kommentaarid pigem õpetajale kui üksteisele. Seetõttu ei tekkinud suuremat õpilastevahelist dialoogi, vaba mõttevahetust ega kaaslastega koos õppimist. Õpilased ootasid õpetajalt kommentaare või parandusi ning seda, et õpetaja neile järjekorras sõna annaks. Seetõttu juhtus tihti, et õpilased lihtsalt mõtlesid, mida nad tahavad öelda, selle asemel et teisi kuulata ja üksteisele vastata. Lisaks oli raske muuta klassis välja kujunenud suhteid. Ikka oli nii, et muidu domineeriv õpilane domineeris ka nüüd ja naljahammas tegi nalja.

Inimõigustealast haridust ei saa peale suruda.

Uurijad järeldasid, et harjutuste kasutamine klassis võib olla kasulik, kuna need haaravad õpilasi teemasse rohkem kaasa, kuid tõenäoliselt ei ole võimalik kõiki inimõigustealase hariduse eesmärke täiel määral saavutada. Eriti kehtib see koostöö ja vastutuse võtmise oskuste arendamise ja reaalse tegutsemiseni jõudmise kohta. Sellegipoolest võivad koolid oluliselt kaasa aidata mõnede leheküljel 36 loetletud inimõigustealase haridusega seotud pädevuste arendamisele, nagu näiteks aktiivne kuulamine, suhtlemisoskus, kriitiline mõtlemine ja uudishimu. Samuti võib tegutsemise etapp näida koolis esmapilgul probleemsena, kuid tegutsemine võib tähendada paljusid erinevaid asju. Näiteks klassis võib see avalduda üldises käitumise paranemises, suuremas arvestamises kaaslastega, õpilaste iseseisvas tutvumises inimõiguste eestvõitlejate eluga või kriitilisemas suhtumises ajalookäsitlustesse. Rohkem ideid tegutsemisvõimaluste kohta võib leida 3. peatükist.

Isegi kui õpetajatel on raske kasutada siin kirjeldatud harjutusi, tasub meeles pidada, et inimõigustealane haridus tähendab ka teadmisi ja mõistmist. Näiteks võivad tasemeharidussüsteemis kenasti koha leida teadmised sellest, mis on inimõigused, kuidas nad välja kujunesid, millistes juriidilistes dokumentides nad on sätestatud ning miks nad on olulised kodanikuühiskonna arengu ja maailmarahu saavutamise jaoks. Taustateave inimõiguste ja üldiste teemade kohta (4. ja 5. peatükk ja lisad) moodustab ka eraldi võetuna väärtusliku õppematerjali.

7–13-aastaste lastega töötavad õpetajad võiksid lähemalt tutvuda ka laste inimõigustealase hariduse käsiraamatuga Compasito, kus kirjeldatud harjutused võivad olla koolitundidesse sobivamad.

Lõpetuseks ka mõned sõnad inimõigustealase „rämpshariduse” kohta. Selle all peame silmas haridust, mis väidetavalt on inimõigustealane haridus, kuid mis ei ole korraldatud selle põhimõtete kohaselt. Inimõigustealase hariduse andmiseks on mitmeid võimalusi, kuid oluline on ka see, kuidas seda tehakse, nagu selgitati käesoleva peatüki alguses. Selleks, et inimõigustega seotud õppetööd saaks pidada tõeliseks inimõigustealaseks hariduseks, peab see olema õppijate suhtes lugupidav ning võimaldama neil õppida inimõigusi austama ja väärtustama. Inimõigustealast haridust ei saa peale suruda. Lisaks ei saa inimõigustealast haridust käsitada kui õpet, mis piirdub ainult klassiruumiga, vaid see peab avalduma koolielus ja kogukonnas üldiselt.