Читать книгу Kompass: noorte inimõigushariduse käsiraamat.2012. a. täielikult läbi vaadatud ja muudetud redaktsioon - Grupi autorid - Страница 26

Harjutuste õnnestumise eelduseks on hea arusaam Kompassis kirjeldatud harjutuste alusmeetoditest.

Me nimetame neid meetodeid harjutusteks, sest neis osalejatelt oodatakse nii kaasamõtlemist kui ka kehalist liikumist. Siiski ei ole need lihtsalt aja täiteks kasutatavad harjutused – neil on selged õppe-eesmärgid ning me kasutame neid põhjusega. Mõnikord nimetatakse harjutusi ka mängudeks. See annab mõista, et harjutused on meelelahutuslikud ning see vastab tõele. Kahjuks seostub sõna „mäng” paljude jaoks väikeste laste mängudega ning nad unustavad mängude haridusliku väärtuse.

Arusaam põhimeetoditest on korraldajatele abiks nii selleks, et kohandada üksikharjutusi vastavalt konkreetse noorterühma vajadustele, kui ka uute harjutuste väljatöötamiseks. Harjutuste kirjelduste koostamisel eeldasime, et lugejad on tuttavad selliste mõistetega nagu „rühmatöö”, „ajurünnak” ja „rollimäng”. Allpool on neid lühidalt selgitatud.

Rühmatöö

Rühmatöö on paljude siin esitatud harjutuste aluseks. See toimub siis, kui inimesed töötavad mingi ülesande täitmise nimel koos, ühendavad oma erinevad oskused ja anded ning toetuvad üksteise tugevatele külgedele. Seda iseloomustavad järgmised omadused.

• Soodustab vastutuse võtmist. Kui inimesed tunnevad, et harjutus on oluline ja sõltub neist endist, soovivad nad tavaliselt ka head tulemust saavutada ja selle nimel töötada.

• Arendab suhtlemisoskust. Inimesed peavad üksteist kuulama ja mõistma, olema võimelised üksteise ideid vastu võtma ja oma mõtteid esitama.

• Kasvatab koostöövõimet. Ühise eesmärgi nimel töötades avastavad inimesed varsti, et koos töötades läheb neil paremini kui üksteisega konkureerides.

• Nõuab oskust otsuseid langetada. Inimestele saab peagi selgeks, et parim moodus otsustamiseks on vaadata läbi kogu olemasolev teave ning leida kõigile sobiv lahendus. Kui keegi tunneb end otsustamisest kõrvale jäetuna, võib ta hakata rühma tööd häirima ning ei pruugi järgida ülejäänud rühma tehtud otsuseid.

Oluline on märkida, et edukas rühmatöö peab olema eesmärgikeskne. Selgelt tuleb püstitada vastamist vajav küsimus või lahendamist vajav probleem. Eriti palju kasu ei ole sellest, kui inimestele lihtsalt öelda, et „arutage seda küsimust”. Teemast olenemata peab töö olema alati selgelt piiritletud ning osalejad peavad keskenduma ühele eesmärgile, mis eeldab kogu rühmale tagasiside andmist. See ei tähenda, et ainult tulemus on oluline. Põhiline on see, et selgelt piiritletud raamistikus koos töötades suudavad osalejad paremini kogu protsessist õppida.

Suuremas osas Kompassi harjutustest kasutatakse õppimistsükli „kogemuse” etapil (harjutus) töötamist väikestes rühmades ning „refleksiooni” ja „üldistamise” etapil (analüüs ja hindamine) arutelu suures rühmas. Väikestes rühmades töötamine soodustab igaühe kaasalöömist ning aitab arendada koostööoskust. Väikeste rühmade suurus sõltub praktilistest asjaoludest, nt inimeste koguarv ja kasutatava ruumi suurus. Väikesesse rühma võib kuuluda kaks või kolm inimest, kuid kõige parem oleks moodustada kuue- kuni kaheksaliikmelised rühmad. Sõltuvalt ülesandest võib töö väikestes rühmades kesta 15 minutit, ühe tunni või terve päeva.

Ajurünnak

Ajurünnak on üks võimalus, kuidas juhatada sisse uus teema, soodustada loovat mõtlemist ning leida kiiresti suur hulk ideid. Seda võib kasutada kindla probleemi lahendamiseks või küsimusele vastamiseks. Ajurünnaku läbiviimine:

1. Valige välja ajurünnaku põhiteema ning sõnastage see lihtsa küsimuse või väitena.

2. Kirjutage küsimus suurele paberile või tahvlile nii, et kõik näeksid seda.

3. Paluge osalejatel pakkuda välja oma ideid. Kirjutage ideed märksõnade või lühiväljenditena järjest küsimuse või väite alla.

4. Lõpetage ajurünnak, kui kellelgi enam ideid ei ole.

5. Seejärel vaadake ettepanekud läbi ja küsige nende kohta kommentaare.

6. Lõpuks tehke kokkuvõte, tooge välja saadud uus teave ning minge edasi harjutuse või arutelu juurde.

Ajurünnaku reeglid:

1. Kirjutage üles KÕIK tehtud ettepanekud. Tihti on just väga uuenduslikud või pöörased ideed kõige kasulikumad ja huvitavamad.

2. Enne ajurünnaku lõppu ei ole kellelgi lubatud kirja pandud ideid kommenteerida ega hinnata.

3. Vältige samade ettepanekute kordumist. Kui kellegi pakutud idee on juba tahvlil, tänage teda ja osutage kohale, kus see on kirja pandud.

4. Paluge igaühel oma mõtteid välja pakkuda.

5. Esitage iseenda ideid üksnes juhul, kui see on tingimata vajalik, et rühma innustada.

6. Kui mõni ettepanek on ebaselge, küsige selgitust.

Seinale kirjutamine

See on üks ajurünnaku liik. Korraldaja kirjutab ajurünnaku objektiks oleva väite või küsimuse üles, soovitavalt suurele tühjale seinale. Seejärel aga ei kirjuta ettepanekuid üles korraldaja, vaid osalejad ise kirjutavad oma ideed paberilehtedele ja kinnitavad need seinale. See meetod võimaldab inimestel esmalt rahulikult omaette mõelda, ilma et teiste ideed neid mõjutaksid. Arutelu käigus saab seinale kinnitatud pabereid ümber paigutada, et koondada kõik üksteisega seotud ideed ühte kohta.

Assotsiatsioonimäng

See on veel üks ajurünnaku liik, mida võib kasutada arutelu käivitamiseks või harjutuse sissejuhatuseks. Osalejad istuvad ringis ning alustuseks ütleb korraldaja neile ühe märksõna (tema valitud sõna, mis on järgneva teema puhul oluline). Seejärel saavad järjest sõna kõik ringis istujad, kes esmalt kordavad märksõna ning ütlevad seejärel esimese pähe tuleva sõna, mis neil sellega seostub. Teine variant on selline, et igaüks ütleb esimese seostuva sõna eelmise osaleja öeldud sõna kohta.

Aruteluharjutused

Arutelud on inimõigustealase hariduse lahutamatu osa, sest nende abil õpivad inimesed teavet analüüsima, kriitiliselt mõtlema, arendavad suhtlemisoskust, vahetavad arvamusi ning omandavad kogemusi. Sellepärast kuulubki iga harjutuse juurde „analüüsi ja hindamise” etapp.

Arutelu pidamiseks on mitmeid võimalusi ning kui sellega kaasneb ka teatud koostöö ja osalus, võib neid pidada ka iseseisvateks harjutusteks. Näiteks harjutuste „Üks minut” (lk 199) ja „Räägime seksist” (lk 211) puhul saab probleemi lahendamist väikestes rühmades käsitada eraldi harjutusena. Enesestmõistetavalt peaks aruteluharjutusele järgnema ka analüüsi ja hindamise etapp, milles keskendutakse harjutuse käigus õpitule.

Arutelud suurtes rühmades

Suminarühmad (buzz groups)

See meetod on kasulik juhul, kui suure rühma arutelu käigus ei taha keegi ideid esitada. Paluge osalejatel arutleda teema üle mõne minuti jooksul paarides või väikestes rühmades ning tutvustada seejärel oma mõtteid teistele. Üsna pea hakkab ruum vestlustest ja ideedest „sumisema”.

Väiteharjutus

See meetod võimaldab osalejatel oma arvamust avaldada ilma, et nad peaksid seda põhjendama. Nii saab ilma liigse surveta kasvatada inimeste enesekindlust oma seisukohtade väljendamisel.

Valmistage mõnel teemal, mida tahate rühmas arutada, ette teatud hulk väiteid (neljast kuni kuuest peaks piisama). Tehke kaks märki „nõustun” ja „ei nõustu” ning asetage need põrandale üksteisest umbes 6–8 meetri kaugusele. Soovi korral võite asetada märkide vahele nööri või kleeplindi, mis sümboliseerib sujuvat üleminekut kahe äärmusliku seisukoha vahel.

Lugege ette üks väide ning paluge osalejatel võtta kahe märgi vahel selline koht, mis vastaks nende arvamusele. Need, kellel kindlat seisukohta ei ole, jäävad seisma keskele. Paluge osalejatel soovi korral selgitada, miks nad just selles kohas seisma jäid. Öelge, et igaüks võib oma seismiskohta märkide vahel muuta vastavalt sellele, kuidas tema arvamus kuuldud argumentide põhjal muutub.

Sama meetodi ühe variandi nimetus on „seisukohad”. Tehke neli märki, mille saaks kinnitada ruumi nelja seina külge: „nõustun”, „ei nõustu”, „ei tea” ja „soovin sõna”. Ka nüüd saavad inimesed valida oma arvamusele vastava seismiskoha ning seda igal ajal muuta.

Akvaarium

See meetod aitab panna osalejaid rääkima üksteise, mitte korraldaja või õpetajaga. Paluge mõnel osalejal (soovitavalt neli kuni kuus) istuda ruumi keskele väikesesse ringi, et teatud teema üle arutleda. Kõik ülejäänud istuvad nende ümber ja kuulavad „akvaariumis” toimuvat arutelu. Kui keegi vaatlejatest tahab oma arvamust avaldada, tõuseb ta püsti ja jääb mõne ringis istuja taha seisma. Seepeale loovutab ringis istuja oma koha talle ja läheb vaatlejate sekka.

See meetod on mitmes mõttes kasulik. Eelkõige võimaldab see osalejatel endil arutelu käiku suunata, kuna igaüks saab kõneringi tulla just siis, kui ta ise soovib. Samuti saavad rühma ülejäänud liikmed ringis istuja välja vahetada juhul, kui ta räägib liiga pikalt või hakkab ennast kordama.

Debatid

Traditsioonilised rühmadebatid võivad olla eriti kasulikud klassitunnis, kus muude arutelumeetodite kasutamiseks on vähem võimalusi. Kui näiteks kogu klass peab debatti teemal „inimõigused on lääneriikide leiutis ja ei ole universaalsed”, siis võiks seda juhatada keegi õpilastest, mitte õpetaja.

Veel üks debati vorm on arutluskoosolek, kus kuulajate küsimustele palutakse vastama rühm osalejate endi seast valitud „eksperte”. See on hea võimalus jagada teavet, soodustada uudishimu, võimaldada inimestel tutvuda erinevate seisukohtadega ning näidata inimõiguste teemade keerukust. Näiteks jagage harjutuse „Makah’ hõimu vaalapüük” (lk 215) rollikaardid kaheksale vabatahtlikule nii, et neljast vaidluspoolest igaühte esindaks kaks inimest. Kaartide põhjal valmistavad need kaheksa ette oma seisukohad ning istuvad siis ülejäänud klassi ette laua taha, et vastata küsimustele ja kaitsta oma vaatepunkti. Tunni lõpus võib klass hääletada, kas vaalapüük tuleks keelustada või mitte.

Arutelud väikestes rühmades

Sageli on aruteluharjutusi parem läbi viia väikestes rühmades, sest nii saab igaüks rohkem võimalusi oma arvamust avaldada. Lisaks sellele, et inimesed on väikestes rühmades julgemad, jääb igaühele rääkimiseks ka rohkem aega.

Aruteluharjutused eeldavad mingisugust algtõuget, mis tavaliselt esitatakse kaartidel. Arutelu tõukeandjaks võivad olla näiteks teleuudised, plakatid, väitekaardid, juhtumivaatlused või pildid. Tõukematerjalide ettevalmistamisel on oluline mõelda sihtrühmale ning mitte kasutada teavet, mis võib mõjuda solvavalt või olla liiga isiklik. Nooremate vanuserühmade puhul tuleb arvestada nende lugemisoskuse ja mitmekultuuriliste rühmade puhul keeleoskusega ning kasutada lihtsat keelt. Kaartidel esitatav teave peaks olema võimalikult lühike, soovitavalt 2–8 rida ja mitte üle poole A4.

AAA BBB CCC

See on väga kasulik meetod, kui eesmärk on kasvatada inimeste teadmisi ja mõistmist neid otseselt „õpetamata”. Osalejad töötavad väikestes rühmades ja viivad end kurssi käsitletava teema mõne kindla aspektiga. Seejärel jagatakse rühmade liikmeskond ümber, et saadud teadmisi vahetada.

Valmistage iga rühma jaoks ette teemakohased väite- või küsimusekaardid. Igale rühmale tuleks anda uurimiseks ühe keskse teema teatud eriaspekt.

Paluge osalejatel moodustada kolm väikest rühma: A, B ja C. Andke igale rühmale kokkulepitud hulk aega küsimuse või probleemi läbiarutamiseks. Seejärel jagage rühmad ümber nii, et igas uues rühmas oleks üks liige igast algsest rühmast. Seega moodustuvad algse liikmelisuse järgi nn ABC-rühmad. Paluge ABC-rühmadel lahendada mõni probleem või jõuda konsensusele nii, et iga liige saaks anda oma panuse.

Väited kübaras

See meetod võimaldab osalejatega arvestavalt teemasid sisse juhatada, inimesi rääkima saada või ideid genereerida. Valmistage ette mõned väite- või küsimusekaardid ja pange need kübarasse. Seejärel laske kübar ringi käima või asetage see ringi keskele. Paluge osalejatel üksteise järel võtta välja üks kaart ja seda kommenteerida.

Selle asemel, et ise kaarte ette valmistada, võib korraldaja paluda osalejatel ka ise oma väite- või küsimusekaardid koostada. Nii saavad inimesed esitada oma küsimusi rühmale anonüümselt, mis on eriti kasulik, kui tegemist on tundliku teemaga.

Pingerida

See on kasulik meetod väikestes rühmades sihipärase arutelu stimuleerimiseks. Igale rühmale on vaja ühte komplekti väitekaarte. Ühes komplektis võiks olla üheksa kuni kaksteist väidet. Valige välja käsitletava teemaga seotud lihtsad väited ning kirjutage igale kaardile üks väide.

Rühmad arutlevad väidete üle ning püüavad kokku leppida nende tähtsuse järjekorra. Järjestus võib olla redeli- või rombikujuline. Redelikujulise pingerea korral asetatakse kõige tähtsam väide esikohale, tähtsuselt järgmine selle alla ja nii edasi kuni kõige vähem tähtsa väiteni.

Rombikujulise järjestuse jaoks läheb vaja üheksat väitekaarti. Rühma ülesanne on leppida kokku, milline on kõige olulisem väide, seejärel kaks tähtsuselt järgmist väidet, siis kolm keskmise tähtsusega väidet ja nii edasi vastavalt joonisele. Rombikujuline järjestus on sageli sobivam kui lihtne pingerida, sest tihtipeale puuduvad küsimustele lihtsad ja selged vastused. Selline järjestus võib olla loomulikum ja seetõttu osalejatele vastuvõetavam. Samuti annab see paremaid võimalusi konsensusele jõudmiseks. Pingeridade meetodi üks versioon on selline, kus väited kirjutatakse kaheksale kaardile ja üks kaart jäetakse tühjaks, et osalejad ise saaksid sinna kirjutada enda arvates sobiva väite.

Juhtumivaatlused

Juhtumivaatlused on probleemi näitlikustavad jutukesed inimeste või sündmuste kohta. Sarnaselt väitekaartidega aitavad nad edastada teavet mittedidaktiliselt. Samuti aitavad nad tekitada osalejate ja probleemi vahele distantsi, mis võimaldab teema üle julgemalt arutleda. Näiteks kui rühmas on kiusajaid ning te tahate kiusamise probleemi käsitleda, võite rääkida tegeliku olukorraga sarnaneva loo kiusamise kohta. Osalejad loevad juhtumikirjeldust, analüüsivad probleemi ning püüavad anda soovitusi probleemi lahendamiseks.

Näitlemine

Ideede ja probleemide uurimine näitlemise abil võib avada inimestele võimaluse väljendada selliseid tundeid, mõtteid, unistusi ja loovust, mis muidu võiksid varju jääda. Näitlemine haarab isikut tervikuna, tema pead, südant ja jäsemeid, nii et kaasatud ei ole ainult mõistus, vaid ka tajud ja tunded. Tänu sellele on näitlemine võimas töövahend. Lisaks on see kõige tõhusam meetod, sest see meeldib igasuguse õppimisstiiliga inimestele: auditiivselt, visuaalselt, kinesteetiliselt ja taktiilselt õppijatele.

Näitlemisega seotud harjutuste, nt rollimängude ja imiteeringute järel on analüüsi läbiviimine eriti oluline. Osatäitjad võivad vajada aega rollist väljumiseks, enne kui nad on valmis rääkima oma tunnetest ning põhjendama tehtud otsuseid.

Rollimäng

Rollimäng on osalejate etendatav lühinäidend. Kuigi osalejad lähtuvad rollide mängimisel oma elukogemustest, on rollimängud enamasti improviseeritud. Rollimängud võivad aidata olukordi paremini mõista ning kasvatada empaatiat rollides kehastatavate inimeste suhtes. Nad võimaldavad osalejatel kogeda probleemseid olukordi turvalises õhkkonnas.

Rollimänge tuleb kasutada taktitundeliselt. Esiteks on oluline anda inimestele lõpus aega rollist väljumiseks. Teiseks peavad kõik austama teiste inimeste tundeid ja rühma liikmeskonna eripära. Näiteks rollimängus puudega inimeste teemal tuleks arvestada, et ka mõnel osalejal võib olla puue (mis ei pruugi olla nähtav) või tal võib olla puudega sugulasi või lähedasi sõpru. Sellised osalejad ei tohiks tunda tõrjutust, piinlikkust ega survet oma olukorda teistele avaldada. Kui midagi sellist siiski juhtub, suhtuge sellesse tõsiselt, paluge vabandust ja selgitage.

Samuti olge väga ettevaatlik stereotüüpide suhtes. Kui osalejad rollimängus kedagi kehastavad või matkivad, siis see paljastab nende arvamuse teiste inimeste kohta. Samal põhjusel on see harjutus sedavõrd lõbus. Analüüsi ajal oleks kasulik küsida: „Kas teile tundub, et teie kehastatud inimesed on ka päriselt sellised?” Pedagoogiliselt on alati kasulik teadvustada inimestele vajadust igasugust teavet kriitiliselt hinnata. Küsige osalejalt, kust pärineb see teave, mille põhjal nad oma rolli lõid.

Imiteeringud

Imiteeringuid võib pidada laiendatud struktureeritud rollimängudeks (improvisatsiooni osatähtsus on neis väiksem), kus osalejad asetatakse neile võõrastesse olukordadesse ja rollidesse. Näiteks harjutuses „Ravimite kättesaadavus” (lk 87) muudetakse ruum kohtusaaliks ning osalejad saavad üksikasjalikku teavet oma rollide kohta. Imiteeringud eeldavad suurt emotsionaalset osalust ja vaimset võimekust, eriti kui keegi peab kaitsma seisukohta, millega ta ise nõus ei ole.

Foorumteater

Foorumteater on interaktiivne teater, mis soodustab publikuga suhtlemist ning võimaldab uurida erinevaid võimalusi mõne probleemi või küsimuse lahendamiseks. Foorumteatrile (kasutatakse ka nimetusi „Boali teater”, „rõhutute teater” või „arendav teater”) pani 1970. aastate alguses aluse Augusto Boal, kelle eesmärk oli publikut võimestada.

Foorumteater on üks rollimängu liik. Publik vaatab lühinäidendit, mille peategelane puutub kokku rõhumise või ületamatu takistusega. Teemat esitatakse viisil, mis seostub publiku liikmete eluga. Pärast näidendi esitamist mängitakse see uuesti läbi, andes publiku liikmetele võimaluse lavale tulla ning soovitada peategelasele teistsuguseid tegutsemisviise. Näitlejad uurivad selliste valikute tagajärgi koos publikuga, nii et tekib omalaadne teaterlik arutelu, kus kogemusi ja ideid proovitakse läbi ja jagatakse ning osalejates tekib solidaarsuse ja võimestatuse tunne.

Foorumteater on inimõigustealase hariduse jaoks väga kasulik töövahend, näiteks kui käsitletakse probleemide või konfliktide lahendamist. See võimaldab inimestel lavale tulla ja erinevaid variante proovida. Nii saab seda kasutada näiteks mõne eelseisva sündmuse jaoks harjutamiseks või selleks, et leida ja analüüsida mõne ajaloolise, tänapäevase või tulevase olukorra alternatiivseid lahenduskäike.

Audiovisuaalsed meetodid

Piltide kasutamine: fotod, koomiksid, joonistused, kollaažid

„Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.” Visuaalsed kujundid on võimsad vahendid nii teabe edastamiseks kui ka huvi äratamiseks. Samuti tasub meeles pidada, et joonistamine on oluline eneseväljenduse ja suhtlemise vahend nii nende jaoks, kes eelistavadki visuaalselt mõelda, kui ka nende jaoks, kes ei tunne ennast sõnalises väljenduses kindlalt. Ideed pilte ja joonistusi sisaldavate harjutuste kasutamiseks on esitatud 2. peatükis ühtse rühmana pealkirja „Piltidega mängimine” all (lk 247).

Nõuandeid pildikogu koostamiseks

Pildid on sedavõrd mitmekülgsed abivahendid, et korraldajatel oleks kasulik koguda endale oma pildivaru. Pilte saab koguda näiteks ajalehtedest, ajakirjadest, plakatitelt, reisibrošüüridest, post- ja õnnitluskaartidelt jne.

Lõigake pilt sobivasse mõõtu, asetage see kaardile ning katke isekleepuva vihikukilega, et kaart oleks vastupidavam ning seda oleks lihtsam ja meeldivam käsitseda. Pildikogu näeb terviklikum välja, kui kõik kaardid on ühes mõõdus. Ideaalne formaat on A4, kuid ka A5 on hea ja praktiline kompromisslahendus.

Iga pildi taha võiks kirjutada viitenumbri, mis võimaldab kirjutada pildi allikaviite, algse pealkirja ja muu kasuliku teabe eraldi kuskile mujale. Nii mõjutab vaatajaid ainult pilt ise, ilma et nad saaksid selle kohta veel mingeid lisavihjeid.

Püüdke valida pilte nii, et kogus oleksid esindatud maailma põhja-, lõuna-, ida- ja läänepoolsed piirkonnad, samuti erinevad loodus- ja tehiskeskkonnad. Kui valite inimeste pilte, püüdke tagada kujutatud inimeste mitmekesisus, arvestades nende sugu, rassi, puuet, vanust, rahvust ja kultuuri. Samuti arvestage mõju, mida võib tekitada mõne konkreetse pildi suurus ja värv. Kui mõni pilt on teistest liiga eristuv, võib see pildi tajumist moonutada. Seega võiksid pildid olla toonilt ja suuruselt suhteliselt ühetaolised.

Ärge unustage kontrollida, kas soovitud pildid ja fotod on autorikaitse all.

Filmid, videod ja kuuldemängud

Filmid, videod ja kuuldemängud on inimõigustealases hariduses tugevad abivahendid, mis on ka noorte seas populaarsed. Filmi vaatamisele järgnev arutelu võib olla edasise töö jaoks heaks lähtekohaks. Näiteks võiks uurida, millised olid inimeste esimesed reaktsioonid filmile, kas sisu sarnanes tegeliku eluga, kas tegelasi kujutati realistlikult või taheti reklaamida teatud kindlat poliitilist või kõlbelist seisukohta. Unustada ei tohi ka seda, millised inimõigused filmiga seostuvad.

Ärge unustage kontrollida, kas soovitud videod on autorikaitse all või kas neile kehtib avaliku esitamise piiranguid. Filmi näitamine klassile või noorterühmale võib kujutada endast selle avalikku esitamist.

Fotode, filmide ja videote tegemine

Digikaamerate ja mobiiltelefonide tehnoloogia on muutnud filmide ja fotode tegemise nüüd kõigile palju lihtsamaks. Noorte tehtud pildid ja filmid kajastavad elavalt nende seisukohti ja hoiakuid ning see on suurepärane materjal teistele näitamiseks.

Videokirjad

Videokirjad on praktikas läbi proovitud meetod barjääride ja eelarvamuste murdmiseks. Need võimaldavad üksteisega oma elust ja olulistest väärtustest rääkida inimestel, kes muidu kunagi ei kohtuks. Nii tehti näiteks ühes Briti teleprojektis, kus üks roma naine ja kavandatava romade laagripaiga lähedal elav kodanik keeldusid üksteisega rääkimast. Vahendajal aga õnnestus neid veenda, et nad saadaksid üksteisele rea videokirju. Esimeses kirjas näitasid mõlemad oma kodu ja tutvustasid perekonda. Iga järgneva kirjaga paljastasid nad rohkem oma elu kohta ning koos sellega vähenesid eelarvamused, asendudes mõistmise ja empaatiaga. Mõlemad leidsid, et neil on palju rohkem ühist, kui nad oleksid osanud arvata. Lõpuks nõustusid nad ka silmast silma kohtuma.

Meedia: ajalehed, ajakirjad, raadio, televisioon, internet

Meedia pakub lakkamatult head materjali aruteludeks. Alati on huvitav arutleda selle üle, kuidas mingit uut infot esitatakse ning analüüsida esituses peituvat kallutatust ja stereotüüpe. Lisaks võib aruteludel käsitleda selliseid teemasid nagu meedia omandisuhted, poliitilised moonutused, tsensuur ja sõnavabadus. Harjutuses „Esilehekülg” (lk 181) uuritakse otseselt just neid teemasid ning täiendavaid ideid ja taustateavet meedia kohta leiate leheküljelt 528. Ka meediamaterjalide kasutamisel kontrollige kindlasti nende suhtes kehtivat autoriõigust.

Lõpumärkused

1. Sõnade rõhutus lisatud toimetajate poolt.

2. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec (201) 7, Kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse harta.

3. http://www.amnesty.org/en/human-rights-education.

4. Betty A. Reardon: Educating for Human Dignity – Learning about rights and responsibilities, University of Pennsylvania Press, 1995.

5. www.fra.europa.eu (vaadatud 13. oktoobril 2010).

6. Ministrite Komitee resolutsioon Euroopa Nõukogu noortepoliitika kohta, CM/Res (2008) 23. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Inimõigustealase hariduse maailmaprogrammi tegevuskava – esimene etapp, Genf 2006.

7. Eurostati arvud 2009. aasta detsembri kohta – Eurostati uudiskiri 16/2010, 29. jaanuar 2010.

8. Vt nt Backman, E. & Trafford, B. (2006) Democratic governance of schools. Strasbourg: Council of Europe.

9. Global Education Guidelines – Concepts and Methodologies on Global Education for Educators and Policy Makers, North-South Centre of the Council of Europe, 2008.

10. Teine Euroopa noortekampaania All Different – All Equal mitmekesisuse, inimõiguste ja osaluse nimel viidi läbi aastatel 2007–2008.

11. Koolituspaketid „Training Essentials” ja „Organisational Management” sisaldavad kasulikku lähteteavet õppimisstiilide ning koolitajate ja korraldajate hoiakute kohta. Koolituspakett „Training Essentials”, Council of Europe Publishing, 2002. Koolituspakett „Organisational Management”, Council of Europe Publishing, 2000. Alla laaditavad aadressilt www.youth-partnership-eu.coe.int.

12. Gollob, R., Krapf, P., Ólafsdóttir, Ó. ja Weidinger, W. (2010) Educating for democracy: Background materials on democratic citizenship and human rights education. Strasbourg: Council of Europe.

13. Brett, P., Mompoint-Gaillard, P. ja Salema M.H. (2009) How all teachers can support citizenship and human rights education: a framework for the development of competences. Strasbourg: Council of Europe.