Читать книгу Kompass: noorte inimõigushariduse käsiraamat.2012. a. täielikult läbi vaadatud ja muudetud redaktsioon - Grupi autorid - Страница 5

Läbi ajaloo on igas ühiskonnas välja töötatud sotsiaalse sidususe tagamise süsteeme, kodifitseerides kodanike õigusi ja kohustusi. Aastal 1948 jõudis rahvusvaheline üldsus lõpuks kokkuleppele kõigi riikide jaoks siduva õigustiku ehk inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmises. Pärast 1948. aastat on sõlmitud veel mitmeid inimõigustealaseid lepinguid, näiteks Euroopa inimõiguste konventsioon 1950. aastal ja lapse õiguste konventsioon 1990. aastal.

Inimõigused kajastavad inimeste põhivajadusi; nendega määratletakse põhitingimused, mille puudumise korral ei ole inimesel võimalik väärikalt elada. Inimõiguste põhisisu on võrdsus, väärikus, lugupidamine, vabadus ja õiglus. Inimõigused on näiteks diskrimineerimise keeld, õigus elule, sõnavabadus, õigus abielluda ja perekonda luua, õigus haridusele. (Inimõiguste ülddeklaratsiooni kokkuvõte ja täistekst on esitatud lisades.)

Kuidas saaksid inimesed inimõigusi teostada ja kaitsta, kui nad ei ole neist midagi kuulnud?

Inimõigused kuuluvad ilma ajalise piiranguta võrdselt ja universaalselt kõigile inimestele. Inimõigused on universaalsed – nad on ühesugused igas riigis iga inimese jaoks. Nad on võõrandamatud, jagamatud ja vastastikku sõltuvad. See tähendab, et neid ei saa kunagi inimeselt ära võtta, kõik õigused on võrdselt tähtsad ning täiendavad üksteist. Näiteks õigus osa võtta valitsemisest ja osaleda vabadel valimistel sõltub sõnavabadusest.

Kuidas saaksid inimesed inimõigusi teostada ja kaitsta, kui nad ei ole neist midagi kuulnud? Inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulis on seda tunnistatud ning artikliga 26 antakse igale inimesele õigus haridusele, mis peab olema suunatud „inimõigustest ning põhivabadustest lugupidamise suurendamisele”. Inimõigustealase hariduse eesmärk on muuta inimõiguste kultuur maailmas valdavaks. Silmas peetakse sellist kultuuri, kus igaühe õigusi austatakse ning ka õiguste endi suhtes valitseb lugupidamine, kus inimesed mõistavad oma õigusi ja kohustusi, oskavad ära tunda inimõiguste rikkumisi ning tegutsevad teiste inimeste õiguste kaitseks. Sellises kultuuris kuuluvad inimõigused inimeste igapäevaellu sama loomulikult nagu keel, kombed, kunst ja sidemed kodukohaga.